#100happydays Day 1

Otsustasin samuti osaleda toredas kampaanias #100happydays. Nagu ikka, on tänapäeval abi vaja, et meelde tuletada – igas päevas on midagi toredat. Niisiis kavatsengi märgata, mis mu päevad toredaks teeb.

1. päeva “saak” on hästi tore. Kohtasin Pelgulinnas koju kõndides kadrisante – Birgetit, Gerdat ja Mari Elli. Kadrisandid ei ole kadunud! Ja isegi kui ma tänavu ei jõudnud katri jooksma, siis on hea teada, et noorem sugupõlv kasvab peale. Ka Tallinnas!

 

Pelgulinna kadrisandid 2014

Pelgulinna kadrisandid 2014

Küüditamise aastapäeva mälestamine Pärnus, 25.03.2013

Täna on 25. märts. Lisaks paastumaarjapäevale on täna ka küüdistamise aastapäev. Seda päeva ja tollaseid juhtumisi mälestati täna mitmes Eesti linnas küünalde süütamisega. Nii ka Pärnus.

Jõudsin Martensi väljakule, kus jutu järgi mõni tuhat küünalt ajavahemikus 18-21 põlema süüdati, mõned minutid pärast üheksat. Mulle avanes järgmine vaatepilt:

25032013_Pärnu

25. märtsi õhtu, pärast kella üheksat, Martensi väljak Pärnus. Küüdistamise küünalde koristamine. Foto: Merli Antsmaa

Alguses mõtlesin, et küünlaid on vähem. Siis nägin labidaid, mis neid põlevaid küünlaid kokku kuhjas. Tuli ka väike traktor. Küünlad tõsteti kokku ja lükati prügikasti või autokasti… ja minema. Minul tekkis kohe paralleel reaalse küüdistamisega need mitukümmend aastat tagasi. Küünal ju sümboliseerib inimest, kes viidi Siberisse…

Meiega koos väljakul olid veel mõned pealtvaatajad, kes mulle rääkisid, et küsimise peale, miks küünlaid juba ära koristatakse, tuli vastus: “Aktsioon kestab kella kuuest üheksani.” ja et “Meil on käsk.”

Jah, olen nõus, et sündmused kestavadki teatud aja (nt avalikud üritused linnas, milleks on vaja linna luba). Küll aga võiks mõnede sündmuste puhul see aeg olla pikem – mälestusõhtu ei ole lihtsalt ühekordne aktsioon. Mälestamine võtab aega. See, kui minut pärast sündmuse/aktsiooni lõppu lükatakse kokku tähenduslikud märgid meie ajaloost – millise sõnumi annab see nendele, kes tulid mälestama? Nendele inimestele, kes on tulnud kaugemalt – näiteks mul olid kaasas külalised välismaalt, kellega varem oli juttu küüdistamisest ja selle põhjustest-tagajärgedest…

Need on minu tagashoidlikud mõtted, mis seda vaadates tekkisid. Nägin hiljem teiste kaameratest, et Martensi väljak oli tõesti väga kaunis – 2000 küünalt! Paneksin südamele, et edaspidi võiks selliste tegevuste puhul pisut rohkem mõelda. Mõne koristaja öötundide palk ei ole sellisel juhul suur number, et paar tundi oodata.

Hiljem lisatud: Sotsiaalmeedia kaudu sain ühe ametliku vastuse ka Pärnu Linnavalitsuselt: “Tere! Lugesin teie postitust küüditatute mälestustseroonia järgse koristuse kohta Martensi väljakul. Tean öelda, et sündmuse korraldaja on IRL ning tavapäraselt on ka sündmuse järgne koristus korraldaja vastutada. See tähendab, et vastav teenus tellitakse. Iseasi- millal ja kuidas. Kohe kindlasti ei ole tegemist linnavalitsuse “mustade meestega”. Meie majas sellist laadi koristajaid tööl ei ole ja koristusteenust linnavalitsus ei osuta. Palun, et annaksite selle info ka postituse kommenteerijatele edasi.” Maria Murakas, Pärnu LV avalike suhete nõunik

Ja ise vastasin nii: “Tänan vastuse eest! Kirjutasin oma mõtted ka blogisse: http://stseen13.wordpress.com/2013/03/25/kuudistamise-aastapaeva-malestamine-parnus-25-03-2013/. Minu jaoks on oluline küsimus, miks koristamisega ei oodatud paar tundi? Minu jaoks EI OLE oluline, kes tellis, kes korraldas ja missugune poliitiline taust sellel VÕIB-OLLA on.

Veel hiljem: Tahaksin märkida, et kindlasti ei maksa kive pilduda ka töömeeste vastu, kes küünlaid koristasid. Ma ei tahtnud foto ja kirjatükiga neid süüpukki panna. Küsimus on milleski muus (vt ülemist lõiku). Paar töömeest tõid pealtvaatajate palvel mõned suuremad küünlad kuhjast tagasi, need süüdati ja jäeti üksikuna väljakule põlema.

Järgmisel hommikul: Panen siia ka mõned artiklid-kajastused meediast.
Galerii Martensi väljakust küünalde süütamise ajal
Presidendi kommentaar toimunule
Abilinnapea Meelis Kuke kommentaar
Lugu töödejuhatajast EPLis

Mõnus söögimõte

Olin paar päeva tagasi ostnud suure köögi- ja puuviljalaari seas ka paar pikukest suvikõrvitsajuppi. Kavatsesin need kas supiks keeta või võimalusel hoopis juustuga üle kallata ja ahju toppida.

Täna siis valmistasingi, ja mmmm!, milline mõnus maik! Retseptipõhjaks võtsin juustuga täidetud suvikõrvitsad Nami-Namist, aga kuna kõiki vajalikke komponente nagunii kodus polnud, siis tuli (nagu ikka) improvisatsioon.

Niisiis:
kaks pikukest (15cm) suvikõrvitsapoissi
üks pisike sibul
üks suur küslaküüs
must pipar
supilusikatäis ja veel pool võid
1 pakk Camembert’i (oli mingisugune jõhvikatega, soodusmüügilt kotti sattunud)

Valmistusviis sama, mis Namis kirjas. Kuna täidist jäi pisut üle ja see mahtus täpselt ühele saibiviilule ning et kõht ka hirmus tühi oli, määrisin katte saibiviilule ja lükkasin kaheks minutiks ahju. Oi kui hea oli!! Nüüd juba suu jookseb vett, et saaks suvikõrvitsalaevukest maitsta (kõrvale tegin oma klassikalise kana sinepi-mee-karri kiirmarinaadis).

Mõni päev kohe tuleb välja!

Suvest

Ma pean igati lugu meie mitmest aastaajast, kuid suvi pole siiski mu lemmik. Muidugi, igasugused värsked saadused ja suvine vihm, valged ööd ja muu selline on alati vahva, kuid… Suvi venib ja kõik on justkui laiali. Igale poole peaks jõudma või käima. Samas on suvi (loomulikult) laadimise aeg. Soojendus eelseisvaks stardipauguks – sügiseks ning talveks. Ma tõesti OOTAN augusti teist poolt, kus inimesed justkui suveunest ärkavad ja end paar nädalat paika sätivad, et siis vabalt ja mõnusalt puusalt tulistama hakkavad (mitte sõna otseses mõttes).

Minu suvi on jõudnud sinna faasi, kus kohe algab folk. See üks suvi, mis mul selleta oli, tundus nii veider. Sel aastal kuulasin üle mitme aasta enne festivali meie väliskülalisi. Tegin isegi Youtube’i kanali (sekka sattus mõni eesti pala kah!). Kava on, nagu alati, kirev, ja kuigi ma taas folgitööl olen, katsun kindlasti kuulama minna Violons Barbares‘i (Mongoolia/Bulgaaria, Prantsusmaa), Sergei Stratosini ja Andrei Kotovit (Venemaa), Black Umfolosi‘t (Zimbabwe), Wimme Saari soolot (Saami) ja muidugi klassikat – Tbilisi meeskoori(Gruusia). Kõik ülejäänud – kui jõuab, siis lähen. Kui ei, kuulan ekraani vahendusel töö taustaks.

Pärast folki on puhkus, mida kavatsen täiel rinnal nautida nii, nagu pole seda varem teinud! Plaanis on rockfestival, põhjalik kodukoristus- ja uuendus, reis saartele ja Läänemaale ning ühed suvepäevad. Siis võib julgelt sügisele ja uuele üliõpilas(elule?) vastu minna!

Obrigada, Portugal!*

Nüüd on mu Portugalis-olekust möödas juba mõned päevad ja esmased emotsioonid settinud. Sellele vaatamata on mälestused erksad ja soov naasta suur!

Portugal on üle pika aja üks sihtkoht, mis mind on inspireerinud, üllatanud ja soojendanud (mitte tingimata temperatuuri mõttes).

Viibisin päevakese Portos ja siis neli päeva Põhja-Portugalis ning Kastiilias (ing. k Galicia) – ööbisime Valencas, külastasime A Guardat, Lindosot, Melgaco‘t, Salceda de Caselas’es, Ponte de Barca.

Kastiilia aladel. Portugal on kohe üle jõe. Pilt: Merli Antsmaa

Kohalike endi jaoks pole vahet, kas tegemist on Portugali või Kastiiliaga – kultuur on sama, keel on peaaegu sama… Ka meie jaoks muutus see lõpuks teisejärguliseks, enam ei vaadanud kella (Hispaanias on +1 tund GMTst, Portugalis +2 tundi).

Sealkandi inimesed on äärmiselt külalislahked, neile on oluline olla koos, veeta mõnusalt aega, süüa (lõuna on olulisem kui õhtusöök). Samas on tähtis ka töö ja oma kultuuri üle ollakse igati uhked. Kõik väikesed lossid ja kivid näidatakse üle ning rõhutatakse oma pikka ajalugu. Paljud muuseumid näevad välja moodsad (klaas, puit) ning on igati informatiivsed… kuid kahjuks tihti omas keeles. Ingliskeelset tõlget muuseumiviitadel ja -tekstidel nägin harva ja mitte ka läbivalt. Meile kui töögrupile olid muidugi giidid organiseeritud, kuid mulle meeldib käia, vaadata ja uurida ise.

Castro müürid, 2000-aastane n-ö küla

Tõenäoliselt kõige kustumatu mulje jättis A Guarda lähedal asub Casto de Santa Tegra - vähemalt 2000 aasta vanuse inimasustuse varemed, imeline vaade Atlandi ookeanile, Minho jõele ja neid ümbritsevatele aladele. Oli minu esimene kord viibida ookeani kaldal. Väärtust lisasid ka castrovaremed ehk väikesed kivihüttide alusmüüride ringid üksteisele lähestikku koos. Kujutlesin ette, kuidas 2000 aastat tagasi seal elati ja oldi… Lihtsalt imeline!

Paar päeva hiljem külastasime Melgaco linna ja selle ümbrust, täpsemalt nägime Minho jõe ääres, kuidas kalamehed püüavad silmusid (muide, tükk aega ei tulnud mulle silmu eestikeelne nimetus meelde – inglise keeles kutsutakse teda lamprey - kuigi olin kindel, et olen silmu varem (Eestis) näinud. Nüüd sai siis see saladuslik elukas ka tõlgitud), kes jõge mööda üles kudema tulevad. Hiljem saime kohaliku koka abil tuttavaks ka silmu puhastamisega ja veel omakorda hiljem lõunatunnil teda ka proovida – pikantselt. Nimelt valmistatakse Portugalis-Kastiilias silmu tema enda mahlas ehk veres. Juurde pannakse veel loomulikult veini ja maitseaineid. Kogu kremplis keedetakse ka riis, mis omandab mõrkjas-soolakas-hapuka maitse, mis on maitsev, ent kindlasti mitte maitseelistus. Söök ise näeb välja selline. Teine silmu-roog mekkis mulle rohkem – silm kuivatatakse ja suitsutatakse (loomulikult mitu kuud), seejärel küpsetatakse/grillitakse õliga ning tulemuseks mõnus soolane suutäis – päris hea oleks õlle kõrvale võtta!

Kalamehed Minho jõel silmuvõrku sättimas. Pilt: Merli Antsmaa

Melgacoja selle ümbrus jättis mulle meeldiva mulje. Kaasa antud teatmik kohalikest linnakestest ja rahvuspargist ning aktiivsetest tegevustest lõid nii toreda kuvandi, et plaan on järgmisel suvel (kui uuesti tööasjus sinnakanti sõidame) pikemalt seal peatuda ning elu-olu rohkem nautida (loe: süüa rohkem võrratut turska ja maitsta rohkem veini). Kahjuks jäi ära meie külaskäik Alvarinho veinikotta, kus väärt kraami valmistatakse. See-eest kõneles meile üks vanahärra oma elust Minho kaldal, kus tema noorusajal käis vilgas salakaubavedu. Nimelt oli ühel ajahetkel Hispaanias keeruline asju saada (kohv, seep, muud toiduained), nii et kohalikud transportisid salaja üle jõe vajalikku kaupa. Äärmiselt tore vanamees ja igati vahvad, põnevad lood, mis veelgi enam selle jõe ning ta elanikud mu jaoks ellu äratasid!

Osalesime ka traditsioonilisel karnevalil (põhimõtteliselt palju kostümeerituid inimesi igal pool linnades ja külakestes, kus üles pandud hiiglasuured lavad – mõned olid ehk isegi meie Rabarocki lavade mõõtu!!, palju popmuusikat, millele kaasa lauldi, söök ja jook), nägime veelgi traditsioonilisemat (st, toimingut, mis ei olnud nii väga moderniseerunud) Pai Velho rongkäiku (rongkäik, mida juhivad ürdivanker (kevad) ja Pai Velho vanker (vana mees ehk talv), külastab ümbritsevaid külakesi, neid saadab laul ja pillimäng. Õhtu lõpus põletatakse talv ning on saabunud kevadine aeg), kuulasime ja vaatasime kohalikke, ammu unustatuid tantse… Ühesõnaga oli seesugune kultuurne äratundmine väikeste, aga visade rahvaste osas.

Loomulikult on Portugalis veel palju avastada – loodan sinna väga tagasi minna ja kõigepealt põhjalikult põhjapiirkonna ning Kastiiliaga tutvuda. Lissabon ja lõunakant on muidugi veel omaette teema!

*aitäh, Portugal!

Porto, Portugal – esimesed tähelepanekud

Portugal pole kunagi olnud mu reisisihtkoht, küll aga olen ma kunagi väga haaratult Remarque’i “Lissaboni ööd” lugenud. Täna siiapoole Euroopat lennates tuli mulle see raamat meelde. Ja siis see kunagine soov, et ma tahaks ka nii väga olla kuskil Lissaboni sadamas ja vaadata ookeanile…

No seda viimast ma teha ei saa, st olla Lissaboni sadamas, sest sellest linnast nägin vaid paljusid väikeseid tulesid, kui meie järjekordne lend õhku tõusis, et meid Portosse viia.

Ka selles linnas viibime vaid vähest aega – vaid homne hommikupoolik on selge silmaga ringi vaatamiseks mõeldud (täna on silm reisimisest tönts). Mina tahan väga jõuda ookeani kaldale. Minu esimene ookean.

Täna õhtul aga sellised väikesed tähelepanekud Portost:
- tänavad on siin kui vannitoapõrandad. Pisikestest killukestes koosnevad.
- mägine on siin ka. Hullem tunne kui Tartus Toomemäest üles ronida. Pane juurde ka muna- ja kahhelkivid.
- majad on võib-olla sellised nagu Barcelonas (ma ei tea, ma pole Barcelonas kunagi käinud), aga ma kujutasin neid maju sellisena ette küll, kui Barcelonas aset leidvat lugu lugesin, mis “Tuule varjus” on kirja pandud.
- majade ülemised otsad on nii huvitavad.
- majade fassaadid on ka huvitavad. Eestis on sellised lagedad, akendega fassaadid. Siin on (nagu kindlasti ka mujal Lääne-Euroopas) nii palju väikesed rõdusid (kuhu astuda ei mahugi) võrede ja kaunistuste ja akendest välja rippuvate jopedega!
- siin on soe ka. Selline sooja aprilli sarnane. Mõistlik.
- õhk lõhnab linna rämpsu ja ookeani järele.

Portugali keel kõlab kui ärasöödud sõnad – peale obrigado midagi aru ei saa. Aga inimesed on siin särasilmsed, umbkeelsed ja sellele vaatamata ääretult abivalmid. Väikesed lapsed (1 a ja natuke peale) oma sõstrasilmadega istuvad ema süles, kui viimane koos oma mehega keskväljakul kiirtoiduputkas töötavad. Aitäh söögi eest, Portugali hot-dog on külma saia sees soe viiner riivitud porgandi, maisi, seente, salati ja naljakate friikartulitega (pisikesed, peenikesed ja krõmpsuvad jupid).

Homme siis ookean, sangria ja muud lustilised. Homme sõidame ka Põhja-Portugali, Hispaania piiri äärde Valencasse (Hispaaniasse). Tööle. :)

Hommikul tööle kõndides lauglesid tuhanded lumehelbed õhus ringi. Just ringi, mitte maha. Neil oli aega.

Minu kõrvus mängisid aga sellised lood, mis mõlemad nii hästi sobisid sellesse hetke:

ja

:)

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.