Kümme aastat tagasi olin ma 11-aastane plikatirts, kes suuril silmil tollal ülekantud uue aastatuhande tähistamishetki kogu maailmast jälgis. Sel ajal olid veel vennad kodus ja läksime kogu perega, nagu ikka, keskööl kodutänavale, et naabritega uusi numbreid vastu võtta.
Praegu olen ma 21-aastane plikatirts, kes silmanurgast uue dekaadi eel televiisorit vaatab ja ühe kõrvaga kuulatab, kas järgmine põlvkond (mu vennatütar) juba magusasti nohiseb. Lund on täpselt sama palju, kui 10 aastat tagasi, võib-olla isegi rohkem. Saated on televiisoris ikka samasugused ja söök laual niisamuti.
2000. aasta ei meenuta esialgu ei midagi väga suurelist mu elus. Läksin 7. klassi, käisin trennis ja keelt õppimas (soome keelt näiteks!) ja oli muidu rahulik.
2001. aasta kevadel lahkusin aga oma seniajasest koolist ning terve suve õppisin omal käel inglise keelt, et sügisel alustada uues koolis. Et oleks rahulikum ja tervem. Oli ka, kuid ikka on too esimene kool väga paljus just Minu Kool. Oh, ja sel aastal vaatasin ma suvelavastust Linnateatris. Jõudsin jälle ringiga teatri juurde tagasi! Ühtlasi osalesin esimest korda tantsupeol!
2002. aasta oli ses suhtes põnev ja huvitav, et kevadel lõpetas lavaka 20. lend, mille tõttu sündis ka palju muud, sh ka näiteks nende fännileht. No ja sügisel tuli välja “Nimed marmortahvlil”. Juhtus see, mis juhtuma pidi :) Vist sellel aastal sai asutatud ka Keskmaa Ordu nimeline selts, millele eelnenud foorumis Viimane Lahke Maja ma suuresti kaasa lõin. Osalemised seminaridel ja väljasõitudel olid igati põnevad.
2003. aastal lõpetasin põhikooli, ent mäletan selgesti selle aasta esimesi päevi, mil Tallinnasse Sõrmuste isanda suurt finaali vaatama sai sõidetud. Paraadiga ja puha! Sama aasta sügisel alustasin Sütevakas, mis Ülejõe kõrval on teine Minu Kool. Kohtusin praeguste väga heade sõpradega ning leidsin tihedama seose Viljandiga tänu eelpool nimetatud lavakalennu ja Minu Esimese Folgiga. Põhikooli lõppedes tugevnes side teatriga veelgi, sest sama aasta kevadest alustasin töötamist Pärnu teatris Endla.
2004. aastal võib tähelepanuväärsemaks nimetada seika, et lahkusin tantsukoolist, kus 10 aastat täis oli saanud. Samas on see ka aeg, mis möödus “Grease’i”-tähe all :)
2005. aasta sügisest liitusin ühe teise vahva tantsustuudioga. Muidu oli käsil pingeline eelviimane kooliaasta, mida lisaks õpingutele ilustasid ka koolilehe toimetus ning Pärnu Postimehe noortekülje artiklid.
2006. aastal sain 18-aastaseks, mida tähistasin koos Ugala teatri juubeliga Viljandis. 2006. on jätkuvalt mu kõige lemmikum aasta, sest lõpetasin keskkooli, sain sisse kultuuriakadeemiasse ja veetsin ühe ääretult ägeda suve ühes ringikondamiste, vabaduse ja bändiga Ursula :) Siia aastasse kuuluvad ka kõiksugused esmakursuslaste tegemised, ent ka vabatahtlikkuse algusajad (Kaparock, PÖFF…).
2007. aasta kevadel sain pakkumise lüüa kaasa kunstiprojektis nimega “Kaevu taga kostab kosmos“, millest rõõmuga ka kinni võtsin. Veetsin augusti lõpu ja septembri alguse koos teiste vahvatega Tõraveres, kuid enne seda osalesin tantsupeol nimega “Ilmapuu lävel”. Osalesin esimesel rahvusvahelisel noortevahetusel Krakowis, lendasin esimest korda lennukiga (Saksamaa), veetsin iseseisvalt aega Viinis, hakkasin Õpilasmaleva rühmajuhiks, liitusin akadeemia üliõpilasesindusega ja aasta lõppu tähistasin taas kord Viljandi PÖFFi meeskonnas.
2008. aasta osutus tormiliseks: osalesin esimest korda Tudengite Teatripäevade korralduses, käisin Makedoonias noortevahetusel, Ungaris Eesti 90. aastapäeva tähistava Eesti kultuurinädalat korraldamas, aitasin avada Eesti Pärimusmuusika Keskuse Aita, olin Saaremaal õpilasmalevas ja lõpetuseks sõitsin sügisel aastaks ajaks Šotimaale – unistuste paika, kuhu soov reisida oli juba mitu-mitu aastat. Ah, ja loomulikult sain maikuus esmakordselt tädiks!
2009. aastat võtsin vastu Edinburgh’i majakatustel. Sellesse aastasse mahtus järjekordne tudengiteatrite festival, suurem osa mu EVSi, sh reis Hollandisse noortevahetusele, naasmine koju ja kohene ülikooli kolmas aasta. Veel jõudsin käia Inglismaal draamakoolitusel ning asutada omaenda mittetulundusühingu.
Need viimased kümme aastat on loomulikult olnud üsna läbimurdvad – sai ju läbi kool ning Pärnust minema, omaette koju kolitud. Nagu näha kasvas hüppeliselt igasugune reisimine ja osalus-tegemisrõõm. Küll aga olen ma üsna kindel, et järgnev kümnend tuleb veelgi rohkem minu aeg!
Eile, kui Tähelaeva Aet Maateega juhtusin nägema, mõtlesin, et mina tahan ka suureks saades tema moodi olla. Siis aga leidsin, et… ma ju olengi suur. Piisavalt suur, et täpselt nõnda edasi minna ja teha neid asju, mis on südamele kallid. Nii et – selle aasta, nende aegade lõpetuseks üks meeldetuletus iseendale, millest ka teised võivad kasu leida…
The purpose of life is a life of purpose!
