Isale

Ma olen oma isa laps -

ei selles tee ma parandust.

Ja tyhja sest, et aeg on suur,

me motted sammuvad koos Kuul.

On muinasjutulaadne retk

koos isaga veel veeta moni hetk.

Siis taas, ma ruttan, silmis helk,

mis saadud tema punahabemest.

 

Mu isa – paris elus muinasjutt – ja nii

kannan  Sind  ma oma sydames.

8. 11 2009, ASHA Centre, Forest of Dean, Gloucester, UK

Quite honestly being back in UK is somewhat weird yet ennervating. Like really, so typical yet home-like. I really did not understand that I was walking in Birmingham cos when you see RBS or Greggs or footballers in the dark or Odeon or Look Left or BigIssuers (same tone, different accent). Yeah, I thought I was in Edinburghm :)

—

Saarel on praegu monus olla. Vaga paljud asjad meenutavad Sotimaad, sest, noh, olgem ausad, siin on ju need suured ketid. Nii et Royal Bank of Scotland, Greggsi lohnad, oosel jalgapalli taguvad mehed, mind the gap, BigIssue myyjad ja nii edasi nii edasi on lihtsalt nii meelisoojendavalt kodused, et arvasin et hetkeks Edinburghis olevat. Siiski, rohkem raagitakse siin inglise keelt :D

Effi juures oli monus – vaike ounakook, vaike uni vaatega linnale, sisehoov!! Muhe. Tookoht on tal eriti maitsev ja varske kaa! Birmingham on ka muhe, selline pisut Glasgow’lik (st rohkem sellelik kui Edinburghi sarnane). Noh, a eks need briti linnad ole kohati kyll yhe mytsiga loodud. Praegu paistab paike, pakun et sooja on u 10-12 kraadi. Sain endale Waterstone’st moned raamatud, kuigi Boali jatsin jalle ostmata.. No ei raatsi (kingitus, palun??).

Pohimotteliselt laheb nyyd kohe buss Gloucesteri poole ja seal ma ei tea, kas enam netti saan. Hetkel taiesti OK netiga (st OK tasumissysteemiga) netipunkt bussijaamas. Jah, ahoi, ma lahen oma tuunikalakest nautima.

Äramaal

ehk Inglismaal ehk Evelile ruttu külla ja siis teatrit õppima. Ainult vähekeseks, aga loodan normaalsest teest, küpsistest, pudingist ja tuunikalasaiadest ülekülluse saada.

Twitterdama ei hakka, sest UK numbri laadimiskaardi jätsin ju Pärnusse. Fail!

Kuuluvus

Mõnikord tuleb selline suur ja mõnus kuuluvustunne. Noh, et sa oled väga õiges kohas ja see on heaheahea!

Näiteks täna. Siin, akadeemias. Varahommikul ärgata, koidueelses pimeduses Viljandi kesklinnast läbi kolistada, rebastega tantsida, laulda, võimelda, süüa mandlikookoseõunakooki, saada Mari käest salakohvi, kuulata pooletunnist kitarri-akordioni kontserti, istuda esinduse diivanil, lobiseda, oodata loengut ja teada, et täna on lihtsalt NII hea päev ja sõbrad on armsad!!

:D