Alustan otsast peale, veel üks kord. Juhtus nii, nagu praegu sai, ei miskit muud.
Ja – nagu puhtale lehele kohaselt – mõtted siblivad. Aga paberile ega siia veel ei satu. Las jäävad mõneks ajaks marineerima, küllap hiljem näeb, mis juhtuma hakkab.
Kolme nädala pärast on peaaegu aasta lõpp. Praegu ei tahagi midagi kokku võtta, las kestab.
Viimase pooleteist aasta postitusi kustutades ja huupi lugedes jäi meelde üks lause. L’espoir est pour les imbecils*.
Väga vale mõte, vähemalt hetkel, minu jaoks.
Lamp otsustas mulle öelda, et aeg on uinuda. Aga võib-olla lesin jälle paar tundi unetuna ja mõtlen. Praegu ütlen hoopis nõnda – rêver est le plus grand trésor!**
Riho Sibul – Autumn Serenade
—
*lootus on lollidele.
**unistamine on kõige suurem varandus.
—
Ja minutid hiljem:
Tegelikult tahtsin veel lisada ühe loo ja olulise pühenduse…
Mumiy Troll – Bokserskij vals Scottile, kellel on täna 21. sünniaastapäev.
