Kirjeldus – külaliste ootel

Kõik ümberringi on puhas ja terrassi vihmamärg kate läigib veest.
Uued küünlad on igal aknalaual reas, lilled said kastetud ja kaltsuvaibad tuulduma pandud.
Värsked koogid jahtuvad tulikuuma ahju paitusest, paisates samas õhku ninasõõrmeid hellitavaid ja kõhtu kurisema panevaid aroome.

Vannituba läigib, küürimisvahendi lõhn peitunud vuukide vahele ja kraani alla.
Roheline tee aurab ja on valmis mu suu sisemust õige varsti meelitama.
Igaüks istub omaette, kirjutades, lugedes, oodates… Varsti tulevad sõbrad.

Ja näe, ka päike näitab pilvede vahelt aina rohkem valgust. Varesed ja hakid istuvad ümbritsevate kaskede ja pärnade otsas ning kisatsevad.

Ja mina loen Alliksaart. Emakeelepäeva auks ja niisama.

Pühendusega oma armsale isale Jaagule
(see on minu Alliksaare-lemmik)

Retkur
A.Alliksaar

Ma olen kui ori, kes aerutab
Su südame raskel galeeril,
ja mu pingelist liikumist saadavad
Su kapriiside pikad spaleerid.

Mind piirab mu saatuse must oreool,
elu värvide mäng efemeerne.
Ma olen eikuskil ja igal pool,
vürstlik kerjaja maanteedeveerne.

Olen tuhanded küünlad, mis süüdatud
on põlema vakkade alla.
Olen kurbus, mis rõõmuks on tüüdatud,
aken, igale ilule valla.

Ammu kustunud unelmatähtedelt
ma tulen kui hiline valgus.
Sinu maailm, see hääbunuks uniselt,
kui ma poleks ta värskendav algus.

Olen kirglik ja sihitu rändaja,
kergetiivuline tuul on mu õde.
Olen ühele lootus, mis surra ei saa,
ja teisele hirmutav ilmutus – tõde.

Olen kõikjal Sind jälitav lauluviis,
mis kord murtakse mägede harjul.
Kuid ka täiesti murtuna, isegi siis
on ta kajast üks pool Sinus varjul.

Olen kõigi Su soovide kojuhõik,
Sinu rikkusis kannatanu,
kuid ikka Su teadvuses säilib mu lõik,
sest ka põlgus on tähelepanu.

Ma olen Su viimane pettumus,
mis on eelmisist erinevvalus.
Mis küll tähendaks sellele pimedus,
kes Sind täitvate urgude täitmatust talus.

Olen säravas tühjuses langev komeet,
vaimset rasvumist vihkav asteek.
Hedonist olen mõnikord, vahel askeet,
kuid ei iialgi neurasteenik.

Võib olla Sa vahel ei tajugi,
et ikka veel joon Sinu lättest.
Hing muutub mul kullaks ja ajugi,
läbi käies Su Midase kätest.

Olen tumeda taustaga monument
Su helgete rõõmude üle.
Olen tohutu tõeluse väike legend,
igihaljana õitsev ta kivises süles.

Murdlaine ma olen, käin tormide ees,
ja ennustan laevale hukku,
ja on kõik vist need mered mu enese sees,
millega lagedais kaugusis pandi mind lukku.

Advertisements

One response to this post.

  1. […] seisab nende kõikide eest siin. (Ühes eelnevas postis lugesin niisamuti tema luulet ja kirjutasin siia oma lemmiku.) Nüüd aga see luuletus, mis mul peas on ja esimesena meenub, kui Alliksaart […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: