Viis lemmikut

Minu viis olulist raamatut. Nendega on aga nii, et kuradima raske on midagi välja valida. Siinsest viisikust kaks esimest sai kohe välja tõstetud, aga ülejäänud kolme pidin pikalt valima. Nii ongi, et kõik need viis sümboliseerivad teisigi, mis mu südame ligi on.

“Perekonnata”, Hector Malot
Ma ei mäleta täpselt, millal ma seda raamatut esimest korda lugesin. Küllap millalgi üheksa-aastasena. Meil on kodus mõned Seiklusjutte maalt ja merelt sarja teoseid ning “Perekonnata” on üks neist.
Antud köide on mu isa oma, mille kinkis talle 1960. aastal tema ema, minu memme Helle. Olen seda tolle aja jooksul lugenud nii viis-kuus korda. Mäletan, et kuuenda klassi eesti keele tasemetöös oli vaja kirjutada oma viimati loetud raamatust ning kuna mulle too viimane üldse ei meeldinud (või ei osanud ma selle kohta vajalikku pikkust kirjutada), valisin hoopis Malot’ teose.

See romaan jutustab loo Rémist, kes elab kuskil Prantsusmaal oma kasuvanemate juures, kuid satub kasuisa tahtel koos ühe salapärase härra ja tema loomadega (koerad ja ahv) mööda kodu- ja Inglismaad rändama. Malot kirjeldab hästi 19. sajandi prantslaste elu-olu ja kombeid. Ma arvan, et selle raamatuga sai alguse ka mu armastus prantsuse kirjanike ning nende (pikkade) romaanide vastu (Hugo, Verne, Dumas, hiljem Maupassant, Balzac, Flaubert…).

Ema Barberin ei jäänud tuppa kuigi kauaks. Ta tuli välja ja hakkas mööda õue siia-sinna jooksma, käed välja sirutatud. Ta otsis mind. Ma kummardusin ettepoole ja hakkasin kogu jõust hüüdma: “Ema! Ema!” Kuid mu hääl ei ulatunud alla, see sulas ojavulinasse ja hajus õhku. “Mis sinuga ometi on?” küsis Vitalis. “Lähed sa hulluks?” Ma hüüdsin veel kõvemini, aga niisama kasutult nagu esimeselgi korral. Nüüd Vitalis, kes aimas tõtt, tõusis samuti teerinnatisele. Üsna kiiresti märkas temagi valget tanu. “Vaene väike,” sõnas ta tasa.
H.Malot “Perekonnata”, lk 35

“Mio, mu Mio”, Astrid Lindgren
Oo, Mio. Mu Mio! Konkurentsitult minu lemmik-Lindgren, kuigi seda pole ma üldsegi nii tihti lugenud kui näiteks Bullerbyt või Ronjat. Kui noorem olin, unistasin ikka, et mul on hobune Miramis, valge-kuldse kirju ja oskab lennata ka… Või et kuskil saare peal on loss ja seal on roosipõõsaste vahel hästi mõnus ringi joosta. Ja et mul on selline hästi julge sõber nagu Mio. Ja kuidas mulle meeldis ta nimi – Mio! Tabasin end praegu mõttelt, et Mio on vist esimene selletaoline kangelane, kellega kokku puutusin. Noh, et julge (aga samas kardab ka), ennastohverdav ja üdini armas.
Mio esindab siin reas nii Lindgrenit, kellest ei saa üle ega ümber, kui ka lasteraamatuid ning muinasjutte, mis mulle nii olulised on! Just praegu riiulist üht teost otsides leidsin sealt ka endale ootamatult šoti muinasjutud ja muistendid – mida ma polnudki lugenud. Nii et pärastlõuna on garanteeritud :)

“Kas me oleme nüüd valmis, Jum-Jum?”
“Jah, me oleme valmis,” vastas Jum-Jum.
Läksime uksest välja. Me astusime mööda teerada õunapuude vahel. Siis ronisime hobuse selga. Sel hetkel lehvitas Murelind oma musti tiibu ja lendas ära mägede poole. Sada valget hobust seisid vagusi ning vaatasid meile järele, kui me puude vahel eemaldusime. Nad ei järgnenud meile. Õunapuuõied valendasid kuupaistel otsekui lumi. Nad valendasid tõepoolest kui lumi… võib-olla ei näe ma enam kunagi nii kauneid valgeid õunapuuõisi.

A. Lindgren “Mio, mu Mio”, lk 64.

“Naljakas inimene”, Voldemar Panso
Selle raamatu kinkis mulle 20. sünnipäevaks Maili, teades, et igasugused teatriraamatud või teatritegelaste teosed mulle meeldivad. Ja Panso! See Panso raamat… Ma tõesti naersin end vahel katki. Ja siis jälle mõtlesin pikalt. Ja ma tõesti armastan seda väikest novellide kogu. Ma ei taha seda kirjeldada, seda peab ise lugema. Tõesti! Arvan, et selle raamatu võtan ühest vähestest endaga aastaks kaasa. Et oleks Eesti.
“Naljakas inimene” sümboliseerib, nagu eelnevalt juba mainitud, kõiki teatriraamatuid, mida oma juba oman või olen lugenud või hakkan omama ja lugema.

Hopp! – olen õhus. Pihk haarab punast. Silmad, nina ja suu puristavad valget. Krae vahelt valgub selgroogu pidi külm nire alla. Punane ja valge – kui ilus, kui ilus! Ajan suhu pihlakaid koos lumega – hapu ja külm,kui terav, kui külm! Mingi lind piiksatab selles vatises vaikuses. Istun lahmaki lumme. Kui ilus, kui tore. Nii hingeköitvalt tore, et aina istuks ja “jääks”. Ei mõtlekski. Tunneks ainult, et on, ja ei mõtlekski, mis see on. Oleks aina üks eraldamata osa kogu sellest suurest ilust ja elust ja ilusast elust.
V. Panso “Naljakas inimene”, lk 146.

“Timm Thaler ehk müüdud naer”, James Krüss
Kuidas ma kartsin parun Tarukit, tema ruudulist pintsakut ja vesikülmi halle silmi ning kuidas ma kartsin Timmi pärast! Timm – jälle üks kaunis poisinimi ja vahva raamatu peategelane, kes mul südame külge on kasvanud. Timmi käisin teatris ka ühel korral vaatamas – Ugala tegi nimelt samast raamatust lavastuse. Ja kuidas mulle see ka meeldis – ja kui kurb see samas oli. Ikka heliseb Tõnis Mägi esitatud “Laul Timmile” kõrvus ja kaua-kaua on see mu lemmiklugu olnud…
Krüss on äge. Tema “Vaarisa ja mina” lood on teistmoodi mõnusad kui Thaler. Ja ma tõsiselt ar-mas-tan seda raamatut… Ja siis on veel mul “Timm Thaleri nukuteater”, mis on ka omamoodi tore, aga esimene, see esimene on ikka kõige vahvam.
Selle raamatu taga seisab veel ridamisi neid teoseid, mida tituleerin suured väikesed nagu näiteks “Väike prints” ja “Fööniks ja vaip” ja “Skellig” ja “Karupoeg Puhh” ja Durelli-raamatud ja Schmitti-raamatud ja…

“Maolenpõnevilkasmevõidame,” vatras ta. “Kassajubateadmissuguselehobuselesa kihlavead, Timm?”
“Ei,” vastas poiss tõetruult.
“Jah, kassasiis järelemõtlemaei pea? Oskadsasiisniisamalihtsalt umbropsukihlavedada?”
“Timm juba teab, mis ta teeb!” pistis Ervin vahele. Võõrasvenna võiduõnn täitis teda ühtaegu nii kadeduse kui aukartusega.”

J. Krüss “Timm Thaler”, lk 48.

“Päikesepillaja”, Artur Alliksaar
Kui praegu neid viit teost vaatan, näen, kes mu raamatulugemisi suuresti mõjutanud on – minu isa. Ses suhtes, et viiest neli on kindlasti minu küsimise peale tema antud. Pansot lugesin ise ja Lindgren tuli tõenäoliselt loogilise jätkuna Pipile või Karlssonile, Krüssi ja Malot’ aga ma ise võtta ei osanud. Ja Alliksaar… Noh, tema on mu isa lemmikluuletaja ning “Päikesepillaja” on üks ilus kogu. Jah, luuletused on mu suured lemmikud ja isa omad ka. Me mõlemad kirjutame (tema paremini kui ma, aga Alliksaar lööb mõlemad muidugi üle…). Ja lugeda meeldib mulle luuletusi samuti – praegu on minu raamaturiiulis pidevalt Indrek Hirv, Doris Kareva ja Hasso Krull. Vanematetoa riiulites aga on suures osas Eesti luuleparemik olemas. Küll on hea võtta! Nii et “Päikesepillaja” seisab nende kõikide eest siin. (Ühes eelnevas postis lugesin niisamuti tema luulet ja kirjutasin siia oma lemmiku.) Nüüd aga see luuletus, mis mul peas on ja esimesena meenub, kui Alliksaart nimetatakse…

Sidruniballaad

Kuu, naerust kollase näoga,
tüdinuna ujumast taevajões,
väänab välja oma tumesinised supelpüksid
ja heidab sidrunipuu võrasse puhkama.
Kuni ta magab, sügavalt nagu noor loom,
sünnivad väikesed sidrunid
ja krimpsutavad hapult suukesi.
Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud,
kelle põsed on unenägudest pisut punnis.
“Milline kummaline, milline naljakas sidrun, ja kui suur!”
ütlevad sidrunijõmpsikad
ja lasevad talle kuklasse nipsu.
Kuu ärkab, kuid ei mõtlegi solvuda.
Ta ringutab magusalt
ja hakkab oma väikestele sugulastele vestma
kuumuinasjutte, mida on mitu miljonit tosinat
ja veel rohkemgi, ja millest ükski teist ei korda.
Kuni kuu jutustab, rändavad tema asemel väikesed sidrunid
järjekorras mööda taevamaastikke.
Ööd on aga pimedad, ja mis saab siis, kui keegi tuleb,
võtab kuu sidrunipuust, viib ta koju ja pigistab ta
mahla tilkhaaval oma teeklaasi kihisema?!

A. Alliksaar “Päikesepüüdja” lk 286-287

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: