Koolivägivallast ja sellega toimetulekust

Näe, täna on jututuju! Nagu eelmise postigi puhul, on siingi jutuajendiks just lõppenud Värske Ekspress ja selle viimane lugu, kus Margus Karu rääkis oma keskaajast ja sellest, kuidas ta klassi heidikustaatusest välja tuli.

Mis mind ajendas kirjutama on asjaolu, et ka minul on seesugune episood elus läbitud. Põhikooli algusest vähemalt kolm, kui mitte rohkem, aastat. Ma ei ole “Nullpunkti” (mis Karu elul põhineb) lugenud ja ausalt öelda ei ole see ka vajalik, sest vägivald on vägivald, vahet pole kui vanalt või kui suurel hulgal või missugust sorti sa kogenud oled. Ma ei ole kunagi peksa saanud, togida, näpistada ja rusikaga äsada aga küll (eks isegi samaga mõnel korral vastatud, sest keegi teine enda eest ei seisa ja mõnikord tuleb rääkida selles keeles, mida mõistetakse). Vaimset vägivalda sai aga küll ja veel ning Karu lugu täielikust isolatsioonist, suhtlusblokaadist tean ma ka väga hästi. Kui ikka pea terve klass sinuga ei räägi ning tagaselja mõnitab, siis on tunne jõle.

Minu reaktsioon sellele oli koolivahetus. Ma ei pea seda ise allaandmiseks, kuna tegelikult oli nendest üksikutest sealsetest sõpradest lahkumine kah päris keeruline ja ega uueski koolis niisama lihtne olnud! Ka seal tuli ette vaimset vägivalda (näiteks kingiti mulle jõuludeks 10 toosi tikke… kaarti teatega “Pista end põlema!” küll juures ei olnud, aga millegipärast lugesin ma seda sealt välja), aga mis on olulisem on see, et ma ei defineeri end selle kaudu, mis mulle öeldi. Ma enam ei mäleta, kas ma seda kunagi ka teinud olen (usun, et kindlasti), aga üleüldiselt mind tõesti ei huvitanud, mida arvati. Ainult siis võtsin südamesse, kui mu pere kohta midagi mainiti. Siis võisin küll püha viha täis minna ja…

Mul ei olnud vist ka kunagi eesmärgiks olla kõige populaarsem. Ma ei tea, see ei oma erilist tähtsust. Küll aga tahtsin ja tahan olla milleski väga hea – suutsin end seal tõestada ja olen rahul. Ühtlasi olen ka tänulik selle kogemuse eest, mis mind tugevamaks tegi.  Mulle meeldis väga, kuidas Karu Raua sõnakõlksu “tropid” kohe maha salgas. Aus ja hea põhjendus! Ega minagi oma endiseid klassikaaslaseidki süüdista. Oli, mis oli – olime teismelised, olime mõtlematud, kuigi ilmselgelt ollakse enese käitumisest teadlikud. Kindlasti on väga mitmed neist n-ö “mõistusele tulnud” ja mõned ei ole ka. Noh, mis teha. Mina olen uhke, et olen siin – ega keegi koera saba ikka liputa kui koer ise!

Nii et neile, kes tahavad koolivägivallaga toime tulla, samad sõnad, mis Margus Karugi ütles – see aeg saab mööda ning sa jõuad sinna, kuhu vaja. Omalt poolt lisaksin, et tuleb vaid endasse uskuda ja pea ees läbi murda!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: