Peamiselt siiski elada

Just nüüd ja praegu on selline tunne, et vaja on mäletamist. Seega kirjutan nipet-näpet möödunud nädalatest – lihtsalt, et aastate pärast lugedes tuleks meelde, missugune argipäev mul oli maikuus 2010.

Tänasest, 24. maist alates, olen ma tagasi Eestis olnud juba 33 päeva. Soome tundub õite kaugel olevat, justnagu polekski seal käinud… Kui siis just mingisuguses teises, alternatiivses maailmas ehk. See kuu aega siin on olnud täis nipet-näpet, mis kõik üheks suureks känkraks kogunenud. Virr-varriline jooksumaailm. Omas elemendis ja samas natuke lahtiliimununa ka…

Niisiis… millalgi mai alguses, täpsemini kevadkuu esimesel päeval, toimus meitel Jõõpre kandis, ammustel suguvõsamaadel talgupäev. Noh, nagu nüüd ju kombeks on. Mehed läksid juba hommikul kohale, lammutasid küüni laiali, parandasid kasvuhooneid ja mis-kõik-veel. Naistel jäi siis üle vaid süüa teha ja lapsi hoida. Päev oli lahe ja jahe, batuudil saltotav tädi, kitsed ja šašlõkilõhn koos rasvapontšikutega käis üle pea. Nii jah.

Kahel neljapäeval koolitasin iseend dokumendihalduse vallas, et ikka kõik paberid oleksid joone järgi ja õigete reavahedega. Vat seda nalja, kui kogu ülejäänud haritav seltskond sinust ja su vanematestki eakamad olid! Aga nii ongi hää – ja eakamaid vaateid maale ja ilmale sai pealekauba, koos suussulava vaarikakoogiga otse loomulikult!

Me Tuderist (akadeemia tudengiteater) sai veebruarikuus foorumteatritrupp, kes vist nüüd juuni alguses ka ühe tükiga välja tulevad (eks näis). Neis proovides sai kah ringi kalpsatud, näiteks siilikest mängida ja Pärnu legendaarset sendi-Vovkat ka. Ühel reedel saime selle eest ananassi, et kaastudengitele harivalt ja mänguliselt raamatukogumuresid ette mängisime. Küll tahaks rohkem foorumteatri-tada…

Kogu maikuu vältel sai ühest linnast teise sõidet’, et ikka mingil moel va hirmnäljast teatripisikut toita – Pärnu, Viljandi, Tallinn ja Tartu said külastatud ja üht-teist välja nopitud. Järg käest läinud, nagu ikka, aga Püüne pealt saab lugeda. Kunagi. Ah, ja muidugi sinna vahele igal võimalikul ajal siinsamas akadeemias erinevate loojate mitmesuguseid ülesastumisi (tantsijate diplomi- ja arvestustööd, kontsertettekanded, näitlejate kursusetööd ja nii edasi ja nii edasi). Küllastumust ei ole, sest seinast-seina elamusi ja mõtteid on need ärgitanud – nii ei saagi karikas kunagi täis.

Koolitöödki on olnud ühtjagu, aga samas meeldivas koguses – niiviisi jupikaupa ja lennukalt. Juba on tehtud suurem osa vajalikust, ees vaid kolm asjakest, igaüks omal moel ja koguses (seminaritöö kaitsmine, filosoofia eksam ja veel üks eksam väga pika nimega aines, mis tegelikult kätkeb endas erinevate toetustfondide ja- struktuuride mõistmist.

Õppimisega kõrvu saab Viljandis alati nautida hääd seltskonda ja mitmeid-setmeid tegemisi. Jälle on linnas rinig longitud ja õhatud, et küll on alles kevad ja Viljandi imehää. Siis muidugi lossikates poole ööni istutud, jutu aetud, mängitud, ööbikuid kuulatud, südant puistatud, järve ääres käidud, kodus lesitud, ringi tuuseldatud, traditsioonilistel pidudel osaletud (va Härjapea, oi Härjapea!). Eriliselt hästi sai tantsujalga kõpsutada muidugi ühel kolmapäevasel peol, selle õppeaasta viimasel kooliprallel, kus valiti uut üliõpilasesindust ka (sisse sain). Õppejõud ja The Spacecats musitseerisid ja baskide rokirütmide võbisevad aeg-ajalt ikka veel kontides.

Hääd sõbrad prantslased ei saanud hiljutisel nädalavahel üle Soome lahe külla sõita (kõik piletid välja müüdud!), mis tegi meele kurvaks. Niisiis pidi üksi Taevaskotta matkale minema, aga koha peal oli veel 21 teist lahket sohvajagajat, kellega mõniteist kilomeetrit Ahja jõe ääres maha müdistatud, karget allikvett joodud ning jões sulistamaski käidud. Üle väga mitme kuu võttis Tartu mind varahommikul õndsas vaikuses ja tühjuses vastu, kus ma siis uidates kohvi jahtisin – laupäeva hommikul kell kaheksa (aitäh, Werner). Seda sama (vaikust ja tühjust) ma enam viimasel nädalavahel samas kohas käies ei näinud – lämbus, trall Raekoja platsil ja need sääsed, kohutavad sääsed ka riietuskabiinides kuskil n-poe sügavustes! Ah, aga siiski see Tartu on üks õige koht, kuhu järjest rohkem tõmbab – aasta pärast ehk… võib-olla… äkki…

Üks esmaspäev Tallinnas oli kah meeldejääv. Päev argine, õhtu jumalik! Kõigepealt Mustamäe majade rägastikus jalutamine, pea kahese tirtsuga liivakastis “lolluste tegemine” (tema sõnad!), siis ühes pisikeses nurgakeses pärastlõunane aja surnuks löömine. Seejärel nautlev tund maitsva kõhutäie ja mu lemmikõllega Šotimaalt (amber, hop, bitter). Kõige tipuks ja lõpuks aga see segipaiskav nähtus teatris, millele mõni postitus tagasi juba viidatud sai.

Viimane nädal, see möödunud, kulges umbes samas rütmis – jõudsin kolme linna, teha nipet-näpet, mõni neist isegi asjalik, teisalt jälle jaburlik. Head teha (üks tüdruk oli eksinud) ja paha teha (laiselda), magada, laulda, õppida. Peamiselt siiski elada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: