Saarel. Sel suuremal.

Reis saarele nõuab taas korda kübersulepea kättevõtmist ning pisukest jutustamist.

Poole kahest öösel/hommikul on praegu juba pime. Selline siidsametine tumesinine. Lisa sellele veel soojus (nagu vannisooja vette astumine, ainult, et märg ei ole) ja imelik vaikus – magamise vaikus, sest sel kellaajal Pärnu magas ning saadki pisut õõvastava tunde. Sellisena siis ma keset ööd ja maanteed bussijaama poole astusingi, et Riia lennujaama sõita.

Bussijaamas oli Pärnu “melu” tunda – kümme inimest, neli autot. Hurraa! Üle platsi jalutades mõtisklesin selle suvepealinna olemuse üle – ideaalne õhtu tegutsemiseks, aga kedagi ega midagi näha/kuulda polnud. Hää küll. Jaamas oodates vestlesin meeldiva härraga, kes Zürichisse lendas ning bussis püüdsin kahe ülbe tooli vahel kügeledes sõba silmale saada. Pisut õnnestuski.

Riia lennujaam on ikka üks auk küll. Baltimaade keskuse lennujaama kohta on ta ikka üsna mage, Tallinna omagi lööb praegu silmad mingil määral ette. Kuigi ebamugavad pingid on kõigi lennujaamade tunnusmärk (v.a Praha’s, kus on mõned üksikud mõnusad ka).

Kui siis lõpuks, kuus tundi hiljem, lennukile hakkasime minema, selgus, et tehnilise rikke tõttu lend edasi lükkub. Pool tundi. Ja siis veel teine pool. Esialgse 11.05 asemel tõusime pilvedesse 12.25. Tere-tore, Ryanair. Samas lükkas esialgse halva tuju kohe ümber meeldiv ja aus vabandus meeskonnalt. Mis seal’s ikka, eks peab kuidagi järgnevatele neljale rongile jõudma.

Stanstedi jõudes oli 27 kraadi sooja (lennukis muidugi jõle külm, kondekas töötas ju) ning õnnekombel ka rong, mis mind Londonisse viis. Seal siis kerges vihmapiisasabinas (st, kuulsin, ei tundnud) kohe esimest korda ühele senitundmata metrooliinile minna ning ärevalt kella piidelda, sest kui 15.39 oled veel vajalikust kohast kahe peatuse kaugusel ning rong lahkub 15.45, siis… Õnneks oli Paddingtonis ääretult lihtne mu Swansea-rongi leida. Kuigi mitmekihiline ja pealtnäha keerukas liiklussüsteem busside, rongide, metroode ja mis muudegagi, on Londoni teadaanded, viidad ja muu säherdune üsna selgelt märgatav, kui ise natukenegi süübida.

Lõpuks õnnelikult rongis, täiesti õigel istmel, vurasin vaheldumisi vihmahoogude ja kuldse päikesepaiste läbi kauni rohelise Edela-Inglismaa Swindonisse, kust taas ümber istuda Gloucesteri minirongile.

Vahepeal sai muidugi juba napsatud paar õige peekoniga kuklikest ning üks flapjack!

G’s ootas mind ees Sandy autoga ja veel paar inimest, kes taaskord suurepäraselt koduse muutliku ilmaga (ikka vihmahood ja päikesepaiste) mind Ashasse tõid, kus novembrikuine pruun maastik on loomulikult teise näo saanud – roosid, lavender, maasikad, vaarikad, kikerherned ja mis kõik veel – seda kõike raamimas vägev Forest of Dean.

Tuttavad näod, uus magamistuba, imepärane õhtusöök sorbetiga tagatipuks ning lõpetuseks tass teed (seda õiget) lemmikküpsiste (digestive chocholate) ja mehise Gok’iga :)  Elu on ilus.

Homme hakkan tööle!

Advertisements

One response to this post.

  1. Posted by Merli on 16/07/2010 at 12:34

    Nutan sisimas. Vajan ka UK-d ja ASHA’t.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: