Lõikav monoloog

„Elu ongi raske, sest ta on tegelikult nii lihtne. Sa sünnid, armud maailma. Armud elusse. Avastad. Õpid. Arened. Tutvud maailmaga, selle eri tahkudega. Esialgu ei näe üldist – näed iseennast seal sees ja tegeled täielikult sellega, et sa ise seal sees end mõnusalt tunneks. Teostad ennast, et saada lugupidamist, et oleks mõnus. Et saada hüvesid – et oleks mõnus. Kõike selleks, et oleks mõnusam olla iseendaga selles keskkonnas, millesse armunud oled. Maailmas… elada.

Ühtäkki leiad enda kõrvale kaaslase – kui leiad. Kõik muutub. Näed olemise ilu hoopis teises inimeses. Näed olemise mõtet jagamises, andmises ja saamises, koosolemises. Tahad kodu, tahad lapsi. Saad lapsed. Kõik muutub! Vaatad neid, elad neile – enda elu elad justkui vähemtähtsamas paralleelis. Siis näed, kuidas lastel kõik see kordub. Armud neisse, koos nendega uuesti maailma. Siis juba nende maailma. Vaatad neid ja meenutad ennast. Nad kasvavad, kõik kordub. Lapsed lahkuvad – raskeim aeg, kindlalt. Ilmselt oled kontaktis iseendaga üle aastakümnete. Mõtled, ja oled jälle hädas. Ühtäkki tahavad sinu lapsed lapsi, saavad lapsed. Kõik kordub. Ja see on veel kõige positiivsem stsenaarium!

Terve selle perioodi vältel sa maadled. Kõigepealt maadled sa iseendaga, et mitte kursilt kõrvale kalduda. Maadled, maadled oma impulssidega, mis vastanduvad seatud elu perspektiiviga. Maadled inimeseks olemise absurdiga.

Lõpuks maadled sa elu endaga. Maailmaga. Jumalaga. Loodusega. Ütleme ikkagi eluga. Eluga, millesse sa kunagi nii väga armusid; eluga, mis püüab kõigest väest olla üllatav, mitte etteaimatav või oi, kui stiihiline! Ega looduse vastu ikka ei saa. Küllap jumalal oli selle jaoks mingi põhjust. Küllap oligi. Aga see on ka ainult sinu enda uskuda või mitte uskuda.

Elu aeg maadled sellega, mis elu sulle ette viskab. Ebaõiglusega, ootamatustega, surmadega, lõppudega. Lõpuks maadled sa teiste inimestega: iseendaga maadlevate inimestega, halvemal juhul maadlemisest loobunud inimestega, väsinud inimestega. Küündimatute inimestega. Uskmatute inimestega. Olulisima eest põgenevate inimestega, inimlike sidemete eest põgenevate inimestega. Inimliku sideme…

Aga olla selline maadleja – on sel mõtet?“

Lavastusest “Pea vahetus” (No82), autor ja lavastaja U. Uusberg. Monoloogi esitab Geenius (P. Võigemast)

 

2 responses to this post.

  1. Aitäh selle maadleva monoloogi eest! Oli mõtlemapanev seda lugeda oma 55. sünnipäeva hommikul.

    Vasta

  2. Posted by Merli on 21/12/2010 at 15:51

    see on nii hea :)

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: