Mis imeline/imelik muutus just nüüd aset leiab. Ühel hetkel on veel selline sügis, mis on juba natuke tüütu ja kole ja väsitav. Siis, ühtäkki, see väsimus muutub rahulikuks kulgemiseks, mõtiskluseks. See on nii seotud kellakeeramisega (ja pimedamate õhtutega) kui ka hingedeajaga.

Täna, päikselisel päeval tuli õhtuhämaruses udu… Olin tööl ja oma majatiivas vist pea ainuke… Kõrvaltruumist aga kostus ühtäkki kaunist võõrkeelset laulu… Ja siis veel kord. Järjest hämaramaks ja udusemaks kiskus ja laul kostis veel ja veel. Selgus, et bretooni laul. Ja nüüd ma istun, kuulan klassikaraadiot, akna taga on juba VÄGA pime ja õnnis ning ootan, et minna selle sama bretooni kontserdile. Sest see kuidagi sobib… tänasesse päeva, sellesse aega.

Ja nagu paar päeva tagasi, kui poest sai kaasa haaratud küünlaid ja siis need kodus põlema süüdatud. Alles paar tundi hiljem vahapisaraid vaadates tuli meelde, et ongi ju hingedepäev ja igati vajalik, loomulik, hea küünlaid põletada. Meie sisemine kell.

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: