Mis imeline/imelik muutus just nüüd aset leiab. Ühel hetkel on veel selline sügis, mis on juba natuke tüütu ja kole ja väsitav. Siis, ühtäkki, see väsimus muutub rahulikuks kulgemiseks, mõtiskluseks. See on nii seotud kellakeeramisega (ja pimedamate õhtutega) kui ka hingedeajaga.

Täna, päikselisel päeval tuli õhtuhämaruses udu… Olin tööl ja oma majatiivas vist pea ainuke… Kõrvaltruumist aga kostus ühtäkki kaunist võõrkeelset laulu… Ja siis veel kord. Järjest hämaramaks ja udusemaks kiskus ja laul kostis veel ja veel. Selgus, et bretooni laul. Ja nüüd ma istun, kuulan klassikaraadiot, akna taga on juba VÄGA pime ja õnnis ning ootan, et minna selle sama bretooni kontserdile. Sest see kuidagi sobib… tänasesse päeva, sellesse aega.

Ja nagu paar päeva tagasi, kui poest sai kaasa haaratud küünlaid ja siis need kodus põlema süüdatud. Alles paar tundi hiljem vahapisaraid vaadates tuli meelde, et ongi ju hingedepäev ja igati vajalik, loomulik, hea küünlaid põletada. Meie sisemine kell.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: