Obrigada, Portugal!*

Nüüd on mu Portugalis-olekust möödas juba mõned päevad ja esmased emotsioonid settinud. Sellele vaatamata on mälestused erksad ja soov naasta suur!

Portugal on üle pika aja üks sihtkoht, mis mind on inspireerinud, üllatanud ja soojendanud (mitte tingimata temperatuuri mõttes).

Viibisin päevakese Portos ja siis neli päeva Põhja-Portugalis ning Kastiilias (ing. k Galicia) – ööbisime Valencas, külastasime A Guardat, Lindosot, Melgaco‘t, Salceda de Caselas’es, Ponte de Barca.

Kastiilia aladel. Portugal on kohe üle jõe. Pilt: Merli Antsmaa

Kohalike endi jaoks pole vahet, kas tegemist on Portugali või Kastiiliaga – kultuur on sama, keel on peaaegu sama… Ka meie jaoks muutus see lõpuks teisejärguliseks, enam ei vaadanud kella (Hispaanias on +1 tund GMTst, Portugalis +2 tundi).

Sealkandi inimesed on äärmiselt külalislahked, neile on oluline olla koos, veeta mõnusalt aega, süüa (lõuna on olulisem kui õhtusöök). Samas on tähtis ka töö ja oma kultuuri üle ollakse igati uhked. Kõik väikesed lossid ja kivid näidatakse üle ning rõhutatakse oma pikka ajalugu. Paljud muuseumid näevad välja moodsad (klaas, puit) ning on igati informatiivsed… kuid kahjuks tihti omas keeles. Ingliskeelset tõlget muuseumiviitadel ja -tekstidel nägin harva ja mitte ka läbivalt. Meile kui töögrupile olid muidugi giidid organiseeritud, kuid mulle meeldib käia, vaadata ja uurida ise.

Castro müürid, 2000-aastane n-ö küla

Tõenäoliselt kõige kustumatu mulje jättis A Guarda lähedal asub Casto de Santa Tegra – vähemalt 2000 aasta vanuse inimasustuse varemed, imeline vaade Atlandi ookeanile, Minho jõele ja neid ümbritsevatele aladele. Oli minu esimene kord viibida ookeani kaldal. Väärtust lisasid ka castrovaremed ehk väikesed kivihüttide alusmüüride ringid üksteisele lähestikku koos. Kujutlesin ette, kuidas 2000 aastat tagasi seal elati ja oldi… Lihtsalt imeline!

Paar päeva hiljem külastasime Melgaco linna ja selle ümbrust, täpsemalt nägime Minho jõe ääres, kuidas kalamehed püüavad silmusid (muide, tükk aega ei tulnud mulle silmu eestikeelne nimetus meelde – inglise keeles kutsutakse teda lamprey – kuigi olin kindel, et olen silmu varem (Eestis) näinud. Nüüd sai siis see saladuslik elukas ka tõlgitud), kes jõge mööda üles kudema tulevad. Hiljem saime kohaliku koka abil tuttavaks ka silmu puhastamisega ja veel omakorda hiljem lõunatunnil teda ka proovida – pikantselt. Nimelt valmistatakse Portugalis-Kastiilias silmu tema enda mahlas ehk veres. Juurde pannakse veel loomulikult veini ja maitseaineid. Kogu kremplis keedetakse ka riis, mis omandab mõrkjas-soolakas-hapuka maitse, mis on maitsev, ent kindlasti mitte maitseelistus. Söök ise näeb välja selline. Teine silmu-roog mekkis mulle rohkem – silm kuivatatakse ja suitsutatakse (loomulikult mitu kuud), seejärel küpsetatakse/grillitakse õliga ning tulemuseks mõnus soolane suutäis – päris hea oleks õlle kõrvale võtta!

Kalamehed Minho jõel silmuvõrku sättimas. Pilt: Merli Antsmaa

Melgacoja selle ümbrus jättis mulle meeldiva mulje. Kaasa antud teatmik kohalikest linnakestest ja rahvuspargist ning aktiivsetest tegevustest lõid nii toreda kuvandi, et plaan on järgmisel suvel (kui uuesti tööasjus sinnakanti sõidame) pikemalt seal peatuda ning elu-olu rohkem nautida (loe: süüa rohkem võrratut turska ja maitsta rohkem veini). Kahjuks jäi ära meie külaskäik Alvarinho veinikotta, kus väärt kraami valmistatakse. See-eest kõneles meile üks vanahärra oma elust Minho kaldal, kus tema noorusajal käis vilgas salakaubavedu. Nimelt oli ühel ajahetkel Hispaanias keeruline asju saada (kohv, seep, muud toiduained), nii et kohalikud transportisid salaja üle jõe vajalikku kaupa. Äärmiselt tore vanamees ja igati vahvad, põnevad lood, mis veelgi enam selle jõe ning ta elanikud mu jaoks ellu äratasid!

Osalesime ka traditsioonilisel karnevalil (põhimõtteliselt palju kostümeerituid inimesi igal pool linnades ja külakestes, kus üles pandud hiiglasuured lavad – mõned olid ehk isegi meie Rabarocki lavade mõõtu!!, palju popmuusikat, millele kaasa lauldi, söök ja jook), nägime veelgi traditsioonilisemat (st, toimingut, mis ei olnud nii väga moderniseerunud) Pai Velho rongkäiku (rongkäik, mida juhivad ürdivanker (kevad) ja Pai Velho vanker (vana mees ehk talv), külastab ümbritsevaid külakesi, neid saadab laul ja pillimäng. Õhtu lõpus põletatakse talv ning on saabunud kevadine aeg), kuulasime ja vaatasime kohalikke, ammu unustatuid tantse… Ühesõnaga oli seesugune kultuurne äratundmine väikeste, aga visade rahvaste osas.

Loomulikult on Portugalis veel palju avastada – loodan sinna väga tagasi minna ja kõigepealt põhjalikult põhjapiirkonna ning Kastiiliaga tutvuda. Lissabon ja lõunakant on muidugi veel omaette teema!

*aitäh, Portugal!

One response to this post.

  1. Posted by Merli on 28/02/2012 at 15:28

    Ma ei tea, kas ma eelmisel aastal pärast Portugalis-käiku sulle sama asja rääkisin – üle pika aja koht, mis elevile ajas. :) Ehk siis meil on sarnane maitse – Edi ja Porto(Portugal).

    Ei imesta muidugi :)

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: