Archive for the ‘headus’ Category

#100happydays Day 2

Päeva number kaks kõige õnnelikum hetk oli vist see, kui hilisõhtul koju jõudes tervitas mind postkastis pakike, kus sees uus Viljandi Guitar Trio plaat! Head muusikat ei ole kunagi vähe. Nii et tuleb üks väga mõnus õhtu enne uinumist.

VGT uus plaat

VGT uus plaat

Advertisements

Porto, Portugal – esimesed tähelepanekud

Portugal pole kunagi olnud mu reisisihtkoht, küll aga olen ma kunagi väga haaratult Remarque’i “Lissaboni ööd” lugenud. Täna siiapoole Euroopat lennates tuli mulle see raamat meelde. Ja siis see kunagine soov, et ma tahaks ka nii väga olla kuskil Lissaboni sadamas ja vaadata ookeanile…

No seda viimast ma teha ei saa, st olla Lissaboni sadamas, sest sellest linnast nägin vaid paljusid väikeseid tulesid, kui meie järjekordne lend õhku tõusis, et meid Portosse viia.

Ka selles linnas viibime vaid vähest aega – vaid homne hommikupoolik on selge silmaga ringi vaatamiseks mõeldud (täna on silm reisimisest tönts). Mina tahan väga jõuda ookeani kaldale. Minu esimene ookean.

Täna õhtul aga sellised väikesed tähelepanekud Portost:
– tänavad on siin kui vannitoapõrandad. Pisikestest killukestes koosnevad.
– mägine on siin ka. Hullem tunne kui Tartus Toomemäest üles ronida. Pane juurde ka muna- ja kahhelkivid.
– majad on võib-olla sellised nagu Barcelonas (ma ei tea, ma pole Barcelonas kunagi käinud), aga ma kujutasin neid maju sellisena ette küll, kui Barcelonas aset leidvat lugu lugesin, mis “Tuule varjus” on kirja pandud.
– majade ülemised otsad on nii huvitavad.
– majade fassaadid on ka huvitavad. Eestis on sellised lagedad, akendega fassaadid. Siin on (nagu kindlasti ka mujal Lääne-Euroopas) nii palju väikesed rõdusid (kuhu astuda ei mahugi) võrede ja kaunistuste ja akendest välja rippuvate jopedega!
– siin on soe ka. Selline sooja aprilli sarnane. Mõistlik.
– õhk lõhnab linna rämpsu ja ookeani järele.

Portugali keel kõlab kui ärasöödud sõnad – peale obrigado midagi aru ei saa. Aga inimesed on siin särasilmsed, umbkeelsed ja sellele vaatamata ääretult abivalmid. Väikesed lapsed (1 a ja natuke peale) oma sõstrasilmadega istuvad ema süles, kui viimane koos oma mehega keskväljakul kiirtoiduputkas töötavad. Aitäh söögi eest, Portugali hot-dog on külma saia sees soe viiner riivitud porgandi, maisi, seente, salati ja naljakate friikartulitega (pisikesed, peenikesed ja krõmpsuvad jupid).

Homme siis ookean, sangria ja muud lustilised. Homme sõidame ka Põhja-Portugali, Hispaania piiri äärde Valencasse (Hispaaniasse). Tööle. :)

Jagamise rõõm

Olen täna õnnelik, sest kaks eelnenud päeva on olnud täis sõprust, rõõmu ja armastust. Nimelt käis mu pisikeses tuba-korteris sünnipäevapeol 38 inimest! Ja järgmise päeva veetsin Pärnus pere seltsis. Inimesed on ilusad ja head!

Täna tegin ise müslit – see kukkus ka hästi välja (kilo kaerahelbeid, mett ja suhkrut ja võid, päevalilleseemneid, sarapuupähkleid, kuivatatud banaane, kõik röstida).

Tänane laul on selline: 

36 inimest 20 ruutmeetril!

 

Head lood vol1

Täna kuulsin kaht head lugu, mis on mõnusad ja vahvad kõrvale kuulata:

ja

Aitäh, sõbrad, kes jagasid.

Ühtlasi lugesin hääd postitust.

Katsun jälle ree peale saada ehk aeg-ajalt siia midagi üles tähendada. Olgu selleks siis mõni hea muusikapala, raamat, artikkel, retsept, mõte…

Mis imeline/imelik muutus just nüüd aset leiab. Ühel hetkel on veel selline sügis, mis on juba natuke tüütu ja kole ja väsitav. Siis, ühtäkki, see väsimus muutub rahulikuks kulgemiseks, mõtiskluseks. See on nii seotud kellakeeramisega (ja pimedamate õhtutega) kui ka hingedeajaga.

Täna, päikselisel päeval tuli õhtuhämaruses udu… Olin tööl ja oma majatiivas vist pea ainuke… Kõrvaltruumist aga kostus ühtäkki kaunist võõrkeelset laulu… Ja siis veel kord. Järjest hämaramaks ja udusemaks kiskus ja laul kostis veel ja veel. Selgus, et bretooni laul. Ja nüüd ma istun, kuulan klassikaraadiot, akna taga on juba VÄGA pime ja õnnis ning ootan, et minna selle sama bretooni kontserdile. Sest see kuidagi sobib… tänasesse päeva, sellesse aega.

Ja nagu paar päeva tagasi, kui poest sai kaasa haaratud küünlaid ja siis need kodus põlema süüdatud. Alles paar tundi hiljem vahapisaraid vaadates tuli meelde, et ongi ju hingedepäev ja igati vajalik, loomulik, hea küünlaid põletada. Meie sisemine kell.

 

Arrivederci! / Pronto!

Alates sellest, kui mu vennas elas mõned kuud Itaalias, Firenzes ja ERITI pärast seda, kui ma kunagi nägin filmi “Toskaana päikese all” (jah, mõnikord mõjuvad filmid nii), olen ma tahtnud minna Itaaliasse.

Liinaga oleme mitu aastat hellitanud mõtet, et lendame NÜÜD! Milaano ei ole kaugel.

Tuleb välja, et ei olegi. Täna õhtul olengi Milaanos (aga ainult korraks) ja siis juba Bolognas (ja ka korraks), et lõpuks kuskile sinna lähedale kuskile x-kohta saabuda. On noortevahetus No Waste to Know How. Ja on Itaalias. Ja on kallis, parim sõber (Merli) ja mõned head sõbrad (Heli ja Brite) ja on üks Heikki ka :) Vot selle kamba üle ongi mul kõige parem meel!

On puhkus. See tuleb vahva! Näeme septembri keskel, loodetavasti Eesti vananaistesuves!

Mulle meeldib

Kui tore on saada kõikide kirjade vahele üks seesugune, mis teeb küll reklaami, aga seda ometi nii mõnusalt, et ei häiri (olgu, teatrireklaamid mind üldiselt ei häirigi). Info jäi meelde ja see on ju peamine.

Räägin NO99 saadetud uudiskirjast/teadaandest. Ma olen pea kõikide Eesti teatrite infolistides ja viimasel ajal on just NO jäänud meelde mõnusate, personaalsete ja nii lihtsate kirjadega. Huviga loed lõpuni! Aitüma.


p.s – eile nägin kaht kirjut liblikat, just nüüd kolmandatki. Päike paistab Aida aknast sisse ja vaikselt kostub Paabeli “Õhtu on maas” (p.p.s – Paabelil tuli uus sinku välja!)