Archive for the ‘pärnu’ Category

Küüditamise aastapäeva mälestamine Pärnus, 25.03.2013

Täna on 25. märts. Lisaks paastumaarjapäevale on täna ka küüdistamise aastapäev. Seda päeva ja tollaseid juhtumisi mälestati täna mitmes Eesti linnas küünalde süütamisega. Nii ka Pärnus.

Jõudsin Martensi väljakule, kus jutu järgi mõni tuhat küünalt ajavahemikus 18-21 põlema süüdati, mõned minutid pärast üheksat. Mulle avanes järgmine vaatepilt:

25032013_Pärnu

25. märtsi õhtu, pärast kella üheksat, Martensi väljak Pärnus. Küüdistamise küünalde koristamine. Foto: Merli Antsmaa

Alguses mõtlesin, et küünlaid on vähem. Siis nägin labidaid, mis neid põlevaid küünlaid kokku kuhjas. Tuli ka väike traktor. Küünlad tõsteti kokku ja lükati prügikasti või autokasti… ja minema. Minul tekkis kohe paralleel reaalse küüdistamisega need mitukümmend aastat tagasi. Küünal ju sümboliseerib inimest, kes viidi Siberisse…

Meiega koos väljakul olid veel mõned pealtvaatajad, kes mulle rääkisid, et küsimise peale, miks küünlaid juba ära koristatakse, tuli vastus: “Aktsioon kestab kella kuuest üheksani.” ja et “Meil on käsk.”

Jah, olen nõus, et sündmused kestavadki teatud aja (nt avalikud üritused linnas, milleks on vaja linna luba). Küll aga võiks mõnede sündmuste puhul see aeg olla pikem – mälestusõhtu ei ole lihtsalt ühekordne aktsioon. Mälestamine võtab aega. See, kui minut pärast sündmuse/aktsiooni lõppu lükatakse kokku tähenduslikud märgid meie ajaloost – millise sõnumi annab see nendele, kes tulid mälestama? Nendele inimestele, kes on tulnud kaugemalt – näiteks mul olid kaasas külalised välismaalt, kellega varem oli juttu küüdistamisest ja selle põhjustest-tagajärgedest…

Need on minu tagashoidlikud mõtted, mis seda vaadates tekkisid. Nägin hiljem teiste kaameratest, et Martensi väljak oli tõesti väga kaunis – 2000 küünalt! Paneksin südamele, et edaspidi võiks selliste tegevuste puhul pisut rohkem mõelda. Mõne koristaja öötundide palk ei ole sellisel juhul suur number, et paar tundi oodata.

Hiljem lisatud: Sotsiaalmeedia kaudu sain ühe ametliku vastuse ka Pärnu Linnavalitsuselt: “Tere! Lugesin teie postitust küüditatute mälestustseroonia järgse koristuse kohta Martensi väljakul. Tean öelda, et sündmuse korraldaja on IRL ning tavapäraselt on ka sündmuse järgne koristus korraldaja vastutada. See tähendab, et vastav teenus tellitakse. Iseasi- millal ja kuidas. Kohe kindlasti ei ole tegemist linnavalitsuse “mustade meestega”. Meie majas sellist laadi koristajaid tööl ei ole ja koristusteenust linnavalitsus ei osuta. Palun, et annaksite selle info ka postituse kommenteerijatele edasi.” Maria Murakas, Pärnu LV avalike suhete nõunik

Ja ise vastasin nii: “Tänan vastuse eest! Kirjutasin oma mõtted ka blogisse: https://stseen13.wordpress.com/2013/03/25/kuudistamise-aastapaeva-malestamine-parnus-25-03-2013/. Minu jaoks on oluline küsimus, miks koristamisega ei oodatud paar tundi? Minu jaoks EI OLE oluline, kes tellis, kes korraldas ja missugune poliitiline taust sellel VÕIB-OLLA on.

Veel hiljem: Tahaksin märkida, et kindlasti ei maksa kive pilduda ka töömeeste vastu, kes küünlaid koristasid. Ma ei tahtnud foto ja kirjatükiga neid süüpukki panna. Küsimus on milleski muus (vt ülemist lõiku). Paar töömeest tõid pealtvaatajate palvel mõned suuremad küünlad kuhjast tagasi, need süüdati ja jäeti üksikuna väljakule põlema.

Järgmisel hommikul: Panen siia ka mõned artiklid-kajastused meediast.
Galerii Martensi väljakust küünalde süütamise ajal
Presidendi kommentaar toimunule
Abilinnapea Meelis Kuke kommentaar
Lugu töödejuhatajast EPLis

Tänastest hetkedest ja iseenda jõulukingist

Tänase päeva lemmikhetked:
“Miks teil rohelist kuuske ei ole?” küsib 2,5-aastane vennatütar Simona, kui näeb meie värvilist (ja valget) jõulupuud. Kui ütleme, et päris kuusk on õues lume sees ja aknast seda näitame, tuleb reaktsioon: “Aga miks ta teil NII väike on?”

Esimese paki saab jõuluvanalt ema. Hiigelsuur ja pakkimata – näha on, et uus tolmuimur (sest vana läks katki ja oli ikka väga vana). Ema nägu on ütlemata vahva, pärast sakutab lapsi värisevate kätega kõrvust.

Meeleoluka lauakatmise katkestab tädipoeg Mihkli hüüatus “Põleb, põleb!”. Põleski. Televiisori peal olev riidest kate oli võtnud küünlast leegi. Vend Mirko võttis siis suure hooga kurvi ja virutas linikukese kraanikausi jahutava veejoa alla.

Jõulutaat ehk Afganistaati kõneleb oma seiklustest kaugel ja kuumal maal.

Jõulutaat Simonale: “Kas sina oled siin peres pesamuna?” Simona: “… … Ei, mina olen ikka konn!” (Talle meeldivad hirrmsasti konnad.)

Loen kärmelt kõige esimesena ära ühe luuletuse I salmi, jättes II osa vendadele. Vend Jako krimpsutab nina – tal ongi ainult see I salm peas.

Jõululeib – no ei ole paremat pala, kui see!

Eile tegin endale isikliku jõulukingi ja sain selja peale uue tätoveeringu. Mõtet sellest olen hellitanud juba paar aastat – õigemini oli plaanis märkida sellega oma aastat Šotimaal. Erinevaid variante sai kaalutud palju, kuid ükski ei sobinud. Kui eelmisel nädalal veel mingeid variante kaalusin ja proovisin, leidsin netiavarustest ühe austraalia kunstniku loodud “Tree of Life’i”, mis sobis ideaalselt. Kirjutasin kohe tätoveerijale ja panin aja kinni.

Kui siis eile keskpäeval salongi astusin, ei arvanudki, et tegu niivõrd valus saab olema. Esimene tätt oli üsna muretu – valu peaaegu puudus. Nüüd aga oli tegemist suurema, detailsema ning teise kohagagi – selja keskosa. Pea kolme tunni jooksul sai korralikult hambaid kiristatud, aga no tulemus oli seda ka väärt! Kaunis töö, mis sümboliseerib eluringi, emakest Maad, teispoolsust, naist kui eluhoidjat ning on igati väärikas ja, noh, superlahe ka!

Töö tegi valmis Pärnu tätoveerija Uta.

Originaaltöö RedWhisper Studiost

Esialgu pole vigagi, sest nõela pole veel tunda saanud… (pilti tegi Merli Antsmaa http://www.fotki.com/merca86)

Vist on päris valus! (pilti tegi Merli Antsmaa http://www.fotki.com/merca86)

U 1/4 tööst tehtud. Siin näeb ka mu esimest tätti, hiina sümbolites ‘rõõm’ – too tehti ka sama sessiooni lõpus uuesti üle.

Protsess. (pilti tegi Merli Antsmaa http://www.fotki.com/merca86)

Tulemus viis tundi pärast valmimist. Kuu aja pärast on siis täpsemalt selge, mis toonis töö on.
(pilti tegi Merli Antsmaa http://www.fotki.com/merca86)

Esmaspäevane

Kuigi uni oli magus, ärkasin ema käsul pool kaheksa üles. Puder kõhus, ahi köet’, lund akna tagant vaadeldud ning õppetööde sabad üle vaadatud otsustasin Pärnu raamatukokku minna, sest reedel eesseisev pärimuspraktika essee tahab kirjanduse lugemist.

Ilus ilm on, päriselt, sest mul on hea soe mantli ja vettpidavate saabaste ja käpikutega :) Ema kampsuni panin ka veel selga – mitte ei mäleta, et Šotimaal nii kihiliselt riietusin… Seal mul ju mantlit kuni uue aastani ei olnudki, alles siis võtsin Eestist puhkuselt tulles kaasa. Sisemaa värk siin Eestis ikka.

Raamatukokku jõudsin lausa 12 minutit enne avamist! Seega külastasin ka kallist kodu number N (Pärnu teatrikohvikut), võtsin sooja kohupiimasaia ja mmaitsva kohvi ootuseks. Törts juttu ja padavai edasi. Raamatukogus jäin kõigepealt muidugi perioodikasse mökutama – Sakalas oli paar huvitavat intervjuud – ja siis avastasin, et just neid kaht Akadeemiat, mida mul vaja on, pole. Välja laenutatud. No muidugi mõni kiire tüüp omaenda kursuselt sai need juba endale. 3. korruse Akadeemiatest polnud kah abi, sest koju neid ei saa ja paljundada on ka na palju (nr 4, 2009 peaaegu terve ajakiri). Eks siis tuleb homme hommikul Viljandi raamatukogus istuda…

Koju jõudes oli juba mõnusalt soe, ahi on meil nii tubli ja hea lihtsalt. Vahelduseks “Päikesepilkajatele” mängib Sibeliuse akadeemia folkmuusika raadio – saab Soome keele kõlaga harjuda, sest varsti pole palju jäänud, mil mõneks ajaks taas Eesti lumi jalgelt pühkida ja veel külmemale maale sõita. Kuigi enne tuleb veel kari muid asju lõpetada ning alustada ;)

Täna on üldse tegus ja tahtmist on ka – projektijuhtimise ja kultuurisemiootika tööd nõuavad kätt ja silma, TTP lahtiseid otsakesi peab sõlmima, kartuleid tuleb keeta, Ülejõe gümnaasiumi Tarkade klubi töötuba juhtimist, tädi Saima vastuvõtmine (mulle tuleb mingi salapärane rekvisiite täis kohver, endalegi üllatus??), Kunstide Majast läbi põigata, Viljandisse sõita ning seal veel Minna järelsünnipäeva tasa-tasa fondüüga tähistada. Meeldiv!

Kaitstud: Märkmeid tööpostilt 1

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Muhelus

Täna töölt bussiga koju sõites helistas üks Šoti tüüp ja siis rääkisime natuke. Inglise keeles muidugi. Mingil hetkel istusid mu taha mingid põhikooli poisid. Kuulasid ja siis kommenteerisid: “See on ju inglane, rrraibe!”

Mul läks küll süda soojaks :)

Pärast sai natuke vimkat ka visata, sest teise bussi peal oli tuttav, kellega siis ka natuke rääkisime. Eesti keeles muidugi. Samad poisid bussis olid pikkade nägudega. Häbitunne on maailmas veel olemas?

Süda läks veelgi soojemaks :)

Nüüd ma tean, mismoodi lõhnab kodu!

Olen tagasi Eestis olnud juba 38 tundi! Kodutrepil õhtuhämaruses sain vist päris esimest korda aru, kui hästi mu kodu lõhnab. Koduaed, kui täpne olla. Mesimagus rohu ja lillehõng! Ahh!

Hea on. Pole olnud veel aega korralikult Šotimaad taga igatseda. Täna on selline pakkimise ja sorteerimise päev ja ühtlasi katsun ka kõik pooleliolevad kirjutamised är’ kirjutada… teatrist ja Festivalist ja viimastest mõtetest/lahkumistest ja… Ühesõnaga, palju on veel kirjutada ja homme saab juba Viljandisse kolida ja… :)

Hetkelugu: White Heath – Leviathan
Hetkeraamat: Wimberg “Pille-Riin”

Kahju on

Loen majandusantropoloogia uurimustöö-ettekande tarbeks Pärnu linna 2006. ja 2007. aasta turismiraporteid, mille hulgas on ka seesugune üsna huvitav, ent samas kergelt masendust tekitav kirjutis – loometurism kui võimalik sihtkoha arendamise suund Pärnu näitel.

Tsiteerin: “…siia eksivad aegajalt sellised ärksamad inimesed ära, ja kannatust jätkub paariks aastaks niikaua, kui nad on väsinud sellest bürokraatiast ning kui nende tegemistele on pandud piirangud peale oma asja teha…”

Jube hakkab. Ja kahju ka. Pärnust. Linnast, mida ma tegelikult ju armastan. Linn, mis võiks olla tõesti vahva ja mõnus ja huvitav. Arenev. Aga ei ole. Ja ma mõtlen neidsamu mõtteid, et kui pärast kooli lõppu tagasi minna, siis… Kaua ma seal olen? Kaua ma seda totrust kannatan? Juba praegu käivad asjad vastukarva, ei liigu, on jaburad. Ja praegu olen ma veel lihtsalt üks kodanik, kõrvalseisja. Ma ei taha tulevikus asju ajada vaikselt oma mätta otsas. Ma tahan, et minu töö tõttu hakkaks midagi liikuma, et saaks midagi suurt ja head ja huvitavat, mis on uueks verstapostiks. Mitte, et minu nimi jääks kuskile legendidesse, vaid et minu linn areneks. Et seal oleks ka edaspidi hea elada, nii suures kui väikeses plaanis. Et poleks häbi öelda – ma elan Pärnus. Sest mõnikord on. Kahju on. Hirm on ka.

Tulgem ja tehkem! (ütles noor ja entusiastlik, kogenematu kultuurikorraldaja)


Ja nüüd ma lähen ja tegelen natuke meeldivamate asjadega ehk Artaud’ ja Grotowski teooriate omavaheliste seoste ning Hamleti tekstianalüüsiga. Kultuurikorraldaja lai ampluaa: Hamletist majandusantropoloogiani, sekka kõnetehnika harjutusi, filosoofiat, organisatsioonijuhtimist, maarjapäeva ettevalmistusi ja mentoritööd.

Hetkelugu: midagi muusikaajaloo materjalidest, romantism (pärimusmuusikutel on homme kontrolltöö)