Archive for the ‘pudinad’ Category

#100happydays Day 1

Otsustasin samuti osaleda toredas kampaanias #100happydays. Nagu ikka, on tänapäeval abi vaja, et meelde tuletada – igas päevas on midagi toredat. Niisiis kavatsengi märgata, mis mu päevad toredaks teeb.

1. päeva “saak” on hästi tore. Kohtasin Pelgulinnas koju kõndides kadrisante – Birgetit, Gerdat ja Mari Elli. Kadrisandid ei ole kadunud! Ja isegi kui ma tänavu ei jõudnud katri jooksma, siis on hea teada, et noorem sugupõlv kasvab peale. Ka Tallinnas!

 

Pelgulinna kadrisandid 2014

Pelgulinna kadrisandid 2014

Advertisements

Mõnus söögimõte

Olin paar päeva tagasi ostnud suure köögi- ja puuviljalaari seas ka paar pikukest suvikõrvitsajuppi. Kavatsesin need kas supiks keeta või võimalusel hoopis juustuga üle kallata ja ahju toppida.

Täna siis valmistasingi, ja mmmm!, milline mõnus maik! Retseptipõhjaks võtsin juustuga täidetud suvikõrvitsad Nami-Namist, aga kuna kõiki vajalikke komponente nagunii kodus polnud, siis tuli (nagu ikka) improvisatsioon.

Niisiis:
kaks pikukest (15cm) suvikõrvitsapoissi
üks pisike sibul
üks suur küslaküüs
must pipar
supilusikatäis ja veel pool võid
1 pakk Camembert’i (oli mingisugune jõhvikatega, soodusmüügilt kotti sattunud)

Valmistusviis sama, mis Namis kirjas. Kuna täidist jäi pisut üle ja see mahtus täpselt ühele saibiviilule ning et kõht ka hirmus tühi oli, määrisin katte saibiviilule ja lükkasin kaheks minutiks ahju. Oi kui hea oli!! Nüüd juba suu jookseb vett, et saaks suvikõrvitsalaevukest maitsta (kõrvale tegin oma klassikalise kana sinepi-mee-karri kiirmarinaadis).

Mõni päev kohe tuleb välja!

Suvest

Ma pean igati lugu meie mitmest aastaajast, kuid suvi pole siiski mu lemmik. Muidugi, igasugused värsked saadused ja suvine vihm, valged ööd ja muu selline on alati vahva, kuid… Suvi venib ja kõik on justkui laiali. Igale poole peaks jõudma või käima. Samas on suvi (loomulikult) laadimise aeg. Soojendus eelseisvaks stardipauguks – sügiseks ning talveks. Ma tõesti OOTAN augusti teist poolt, kus inimesed justkui suveunest ärkavad ja end paar nädalat paika sätivad, et siis vabalt ja mõnusalt puusalt tulistama hakkavad (mitte sõna otseses mõttes).

Minu suvi on jõudnud sinna faasi, kus kohe algab folk. See üks suvi, mis mul selleta oli, tundus nii veider. Sel aastal kuulasin üle mitme aasta enne festivali meie väliskülalisi. Tegin isegi Youtube’i kanali (sekka sattus mõni eesti pala kah!). Kava on, nagu alati, kirev, ja kuigi ma taas folgitööl olen, katsun kindlasti kuulama minna Violons Barbares‘i (Mongoolia/Bulgaaria, Prantsusmaa), Sergei Stratosini ja Andrei Kotovit (Venemaa), Black Umfolosi‘t (Zimbabwe), Wimme Saari soolot (Saami) ja muidugi klassikat – Tbilisi meeskoori(Gruusia). Kõik ülejäänud – kui jõuab, siis lähen. Kui ei, kuulan ekraani vahendusel töö taustaks.

Pärast folki on puhkus, mida kavatsen täiel rinnal nautida nii, nagu pole seda varem teinud! Plaanis on rockfestival, põhjalik kodukoristus- ja uuendus, reis saartele ja Läänemaale ning ühed suvepäevad. Siis võib julgelt sügisele ja uuele üliõpilas(elule?) vastu minna!

Obrigada, Portugal!*

Nüüd on mu Portugalis-olekust möödas juba mõned päevad ja esmased emotsioonid settinud. Sellele vaatamata on mälestused erksad ja soov naasta suur!

Portugal on üle pika aja üks sihtkoht, mis mind on inspireerinud, üllatanud ja soojendanud (mitte tingimata temperatuuri mõttes).

Viibisin päevakese Portos ja siis neli päeva Põhja-Portugalis ning Kastiilias (ing. k Galicia) – ööbisime Valencas, külastasime A Guardat, Lindosot, Melgaco‘t, Salceda de Caselas’es, Ponte de Barca.

Kastiilia aladel. Portugal on kohe üle jõe. Pilt: Merli Antsmaa

Kohalike endi jaoks pole vahet, kas tegemist on Portugali või Kastiiliaga – kultuur on sama, keel on peaaegu sama… Ka meie jaoks muutus see lõpuks teisejärguliseks, enam ei vaadanud kella (Hispaanias on +1 tund GMTst, Portugalis +2 tundi).

Sealkandi inimesed on äärmiselt külalislahked, neile on oluline olla koos, veeta mõnusalt aega, süüa (lõuna on olulisem kui õhtusöök). Samas on tähtis ka töö ja oma kultuuri üle ollakse igati uhked. Kõik väikesed lossid ja kivid näidatakse üle ning rõhutatakse oma pikka ajalugu. Paljud muuseumid näevad välja moodsad (klaas, puit) ning on igati informatiivsed… kuid kahjuks tihti omas keeles. Ingliskeelset tõlget muuseumiviitadel ja -tekstidel nägin harva ja mitte ka läbivalt. Meile kui töögrupile olid muidugi giidid organiseeritud, kuid mulle meeldib käia, vaadata ja uurida ise.

Castro müürid, 2000-aastane n-ö küla

Tõenäoliselt kõige kustumatu mulje jättis A Guarda lähedal asub Casto de Santa Tegra – vähemalt 2000 aasta vanuse inimasustuse varemed, imeline vaade Atlandi ookeanile, Minho jõele ja neid ümbritsevatele aladele. Oli minu esimene kord viibida ookeani kaldal. Väärtust lisasid ka castrovaremed ehk väikesed kivihüttide alusmüüride ringid üksteisele lähestikku koos. Kujutlesin ette, kuidas 2000 aastat tagasi seal elati ja oldi… Lihtsalt imeline!

Paar päeva hiljem külastasime Melgaco linna ja selle ümbrust, täpsemalt nägime Minho jõe ääres, kuidas kalamehed püüavad silmusid (muide, tükk aega ei tulnud mulle silmu eestikeelne nimetus meelde – inglise keeles kutsutakse teda lamprey – kuigi olin kindel, et olen silmu varem (Eestis) näinud. Nüüd sai siis see saladuslik elukas ka tõlgitud), kes jõge mööda üles kudema tulevad. Hiljem saime kohaliku koka abil tuttavaks ka silmu puhastamisega ja veel omakorda hiljem lõunatunnil teda ka proovida – pikantselt. Nimelt valmistatakse Portugalis-Kastiilias silmu tema enda mahlas ehk veres. Juurde pannakse veel loomulikult veini ja maitseaineid. Kogu kremplis keedetakse ka riis, mis omandab mõrkjas-soolakas-hapuka maitse, mis on maitsev, ent kindlasti mitte maitseelistus. Söök ise näeb välja selline. Teine silmu-roog mekkis mulle rohkem – silm kuivatatakse ja suitsutatakse (loomulikult mitu kuud), seejärel küpsetatakse/grillitakse õliga ning tulemuseks mõnus soolane suutäis – päris hea oleks õlle kõrvale võtta!

Kalamehed Minho jõel silmuvõrku sättimas. Pilt: Merli Antsmaa

Melgacoja selle ümbrus jättis mulle meeldiva mulje. Kaasa antud teatmik kohalikest linnakestest ja rahvuspargist ning aktiivsetest tegevustest lõid nii toreda kuvandi, et plaan on järgmisel suvel (kui uuesti tööasjus sinnakanti sõidame) pikemalt seal peatuda ning elu-olu rohkem nautida (loe: süüa rohkem võrratut turska ja maitsta rohkem veini). Kahjuks jäi ära meie külaskäik Alvarinho veinikotta, kus väärt kraami valmistatakse. See-eest kõneles meile üks vanahärra oma elust Minho kaldal, kus tema noorusajal käis vilgas salakaubavedu. Nimelt oli ühel ajahetkel Hispaanias keeruline asju saada (kohv, seep, muud toiduained), nii et kohalikud transportisid salaja üle jõe vajalikku kaupa. Äärmiselt tore vanamees ja igati vahvad, põnevad lood, mis veelgi enam selle jõe ning ta elanikud mu jaoks ellu äratasid!

Osalesime ka traditsioonilisel karnevalil (põhimõtteliselt palju kostümeerituid inimesi igal pool linnades ja külakestes, kus üles pandud hiiglasuured lavad – mõned olid ehk isegi meie Rabarocki lavade mõõtu!!, palju popmuusikat, millele kaasa lauldi, söök ja jook), nägime veelgi traditsioonilisemat (st, toimingut, mis ei olnud nii väga moderniseerunud) Pai Velho rongkäiku (rongkäik, mida juhivad ürdivanker (kevad) ja Pai Velho vanker (vana mees ehk talv), külastab ümbritsevaid külakesi, neid saadab laul ja pillimäng. Õhtu lõpus põletatakse talv ning on saabunud kevadine aeg), kuulasime ja vaatasime kohalikke, ammu unustatuid tantse… Ühesõnaga oli seesugune kultuurne äratundmine väikeste, aga visade rahvaste osas.

Loomulikult on Portugalis veel palju avastada – loodan sinna väga tagasi minna ja kõigepealt põhjalikult põhjapiirkonna ning Kastiiliaga tutvuda. Lissabon ja lõunakant on muidugi veel omaette teema!

*aitäh, Portugal!

Hommikul tööle kõndides lauglesid tuhanded lumehelbed õhus ringi. Just ringi, mitte maha. Neil oli aega.

Minu kõrvus mängisid aga sellised lood, mis mõlemad nii hästi sobisid sellesse hetke:

ja

:)

kütkes

Kui keegi soovib lugeda midagi kirgast,tõelist ja üdini mõnusat,siis Heljo Männi “Nõgesed ja nartsissid” on seda kõike. Viimati haaras mind sarnane tunne,kui lugesin Mari Tarandi mälestusi oma vennast, Juhan Viidingust. Olen tänase õhtuga juba üle poole raamatu ‘neelanud’ ja pean nüüd pausi,sest ei taha lõpetada…

9. Tudengite Teatripäevad

Truppidest astuvad ülesse TTÜ tudengiteater T- Teater, Improgrupp JAA, TLÜ Tudengiteater Üllar, Tartu Üliõpilasteater, Altermanni teatritrupp ja Eesti Lennuakadeemia tudengid Tartust. Pärnust tuleb teatripäevadele tudengite kollektiiv K- äng2. Rahvusvahelist mõõdet lisab Ilves-teater Helsingist. Off-programmi raames etendub Kondase Keskuses kultuuriakadeemia II kursuse lavastajatöö “Tort”.

Lavastustele annavad tagasisidet kolm Tarka – näitleja Veljo Reinik ja TÜ VKA II kursuse lavastajatudeng Vallo Kirs. Kolmas Tark on veel väljaselgitamisel.

Lisaks etenduste vaatamistele on nii külastajatel kui ka osalejatel võimalus külastada festivali Klubisid. Sellel aastal on nendeks pubi Suur Vend, kus 18.02 esineb akustilise kavaga ansambel Pöölöy Gläänz ja 19.02 klubi Jolly Roger, kus astub üles bänd The Angus.

Festivali osavõtjatel on võimalus kaasa teha erinevates õpitubades, näiteks foorumteatri- ja kõneõpitoas ja improvisatsiooniliste mängude õpitoas.

2008. aastaga võrreldes on osalejate arv kahekordistunud. Siis oli osalejate arv 59 sellel aastal ulatub osalejate arv koos meeskonnaga juba 108ni. Festivali peakorraldaja, TÜ VKA IV kursuse kultuurikorralduse tudeng Hannele Känd on märkinud, et võrreldes eelmiste aastatega on sellele festivalile oodata juba kaheksat truppi, kelle seas lisaks staažikatele teatripäevadest osavõtjatele on esmakordselt esindatud ka Tartu Lennuakadeemia üliõpilaste teatriprojekt ja Tallinnast tulev improgrupp JAA.

Alates 2010. aastast on festivali külastajatel võimalus valida ka oma lemmiklavastus mille alusel antakse välja publiku lemmiku tiitel. 2010. aasta Tudengite Teatripäevade publiku lemmiku auhinna võitis Altermanni näitemängugrupp lavastusega „ Õudukas“.

Huvilistele on etenduste külastamine tasuta, kuid oodatakse toetusi annetuskasti.

Festivali kava ja täpsem info http://www.tudengiteater.ee