Hommikul tööle kõndides lauglesid tuhanded lumehelbed õhus ringi. Just ringi, mitte maha. Neil oli aega.

Minu kõrvus mängisid aga sellised lood, mis mõlemad nii hästi sobisid sellesse hetke:

ja

:)

Advertisements

Jagamise rõõm

Olen täna õnnelik, sest kaks eelnenud päeva on olnud täis sõprust, rõõmu ja armastust. Nimelt käis mu pisikeses tuba-korteris sünnipäevapeol 38 inimest! Ja järgmise päeva veetsin Pärnus pere seltsis. Inimesed on ilusad ja head!

Täna tegin ise müslit – see kukkus ka hästi välja (kilo kaerahelbeid, mett ja suhkrut ja võid, päevalilleseemneid, sarapuupähkleid, kuivatatud banaane, kõik röstida).

Tänane laul on selline: 

36 inimest 20 ruutmeetril!

 

Head lood vol1

Täna kuulsin kaht head lugu, mis on mõnusad ja vahvad kõrvale kuulata:

ja

Aitäh, sõbrad, kes jagasid.

Ühtlasi lugesin hääd postitust.

Katsun jälle ree peale saada ehk aeg-ajalt siia midagi üles tähendada. Olgu selleks siis mõni hea muusikapala, raamat, artikkel, retsept, mõte…

Mis imeline/imelik muutus just nüüd aset leiab. Ühel hetkel on veel selline sügis, mis on juba natuke tüütu ja kole ja väsitav. Siis, ühtäkki, see väsimus muutub rahulikuks kulgemiseks, mõtiskluseks. See on nii seotud kellakeeramisega (ja pimedamate õhtutega) kui ka hingedeajaga.

Täna, päikselisel päeval tuli õhtuhämaruses udu… Olin tööl ja oma majatiivas vist pea ainuke… Kõrvaltruumist aga kostus ühtäkki kaunist võõrkeelset laulu… Ja siis veel kord. Järjest hämaramaks ja udusemaks kiskus ja laul kostis veel ja veel. Selgus, et bretooni laul. Ja nüüd ma istun, kuulan klassikaraadiot, akna taga on juba VÄGA pime ja õnnis ning ootan, et minna selle sama bretooni kontserdile. Sest see kuidagi sobib… tänasesse päeva, sellesse aega.

Ja nagu paar päeva tagasi, kui poest sai kaasa haaratud küünlaid ja siis need kodus põlema süüdatud. Alles paar tundi hiljem vahapisaraid vaadates tuli meelde, et ongi ju hingedepäev ja igati vajalik, loomulik, hea küünlaid põletada. Meie sisemine kell.

 

Arrivederci! / Pronto!

Alates sellest, kui mu vennas elas mõned kuud Itaalias, Firenzes ja ERITI pärast seda, kui ma kunagi nägin filmi “Toskaana päikese all” (jah, mõnikord mõjuvad filmid nii), olen ma tahtnud minna Itaaliasse.

Liinaga oleme mitu aastat hellitanud mõtet, et lendame NÜÜD! Milaano ei ole kaugel.

Tuleb välja, et ei olegi. Täna õhtul olengi Milaanos (aga ainult korraks) ja siis juba Bolognas (ja ka korraks), et lõpuks kuskile sinna lähedale kuskile x-kohta saabuda. On noortevahetus No Waste to Know How. Ja on Itaalias. Ja on kallis, parim sõber (Merli) ja mõned head sõbrad (Heli ja Brite) ja on üks Heikki ka :) Vot selle kamba üle ongi mul kõige parem meel!

On puhkus. See tuleb vahva! Näeme septembri keskel, loodetavasti Eesti vananaistesuves!

öös on sõnumeid.

Lõpmatu kloF*

Vestlus Facebook’ist:
Hannele: viimastel päevadel otsivad kõik transporti …-Viljandi. Ei tea, kas folk hakkab või?? 
Risto: mina ei saa sellest üldse aru…folgile peab ikka häälega minema…siis saab kohe õige fiilingu sisse
Hannele:  mina ei saa üldse aru, milleks SÕITA Viljandisse, kui siin saab elada :)

Tõsi on! Viljandis võib küll vahel olla meeletu tühjus ja vaikus (ja just juulis), aga see nädal on vast kõige parem. Need päevad enne folgindust. Need hetked on vahel väärt rohkemgi…

Muusikamaja kõrvalhoovist kostub pillimängu… Aida ekraanidel tiksub aeg: FOLGINI ON JÄÄNUD x päev x tundi x minutit x sekundit… Tares, meeskonna öömajas, on see mõnus vaikus, milles puhkavad need, kes on päeval juba 12 tundi folkinud. Sõna otseses mõttes… Teisipäeva öösel jalutab vastu väsinud keha, aga erksa silmaga noormees, eelmise aasta folgisärk seljas… Mõtlen, et homme on üldkoosolek. Me oleme varsti jälle koos. Sina ja mina, mina ja Folk :)

*lõpmatu – minu kaheksas, kloF – Folk.